„MÕTTEKOHT“ | Psüühikahäirega naine: „Olen valmis hullu tiitlit uhkusega kandma, kui see kasvõi mõne saatusekaaslase elu veidi lihtsamaks teeb.“

Karmen oli nagu iga teine noor – õppis ülikoolis, käis trennis ning nautis igapäevast elu. Ühel hetkel avastas ta, et tema energiatasemes väga suur muutus. „Tundus veider, et ma jaksan palju, ei vaja und ja sööki. Tundus, et ma olen kõikvõimas, jaksan õppida ja treenida kogu selle vähese toidu juures,“ meenutab Karmen. Kõige selle peale kadus tal aga enese teadmata reaalsustaju, tekkisid luulud ja hallutsinatsioonid, tekkis psühhoos. „Ma elasin justkui paralleelmaailmas,“ nendib ta. Noor naine hospitaliseeriti pooleteiseks kuuks psühhiaatriakliinikusse.

Nii jätkus see mitu aastat, kogu olukord mõjus Karmenile kurnavalt. Teadmine, et tal on psüühikahäire, aheldas noore naise voodisse, pani üle sööma ning kartma tuttavatega kohtumist. Ikka seepärast, et meie ühiskonnas kiputakse psüühikahäirega inimesi väga kergekäeliselt sildistama ning neisse teenimatult kehvasti suhtuma.

Kui Karmen sai diagnoosi, mõjus see talle mõneti kergendavalt, sest viimaks sai naine teada, mis on tal viga, sai teada mida ravida. Samuti tekitas just isiklikult läbielatu tas huvi psühholoogia vastu. Tänaseks päevaks on Karmenist saanud kogemusnõustaja.

„Minu kõige suurem õppetund elus oligi see, et kui tuleb ka ette takistusi ja tagasilööke ning mõnikord ei paista tupikus mingit tulevikku, tasub teha vaid üks samm, mis viib su kõrgemale ning näitab avaramat pilti. Mina ka ei uskunud, et ma võiks kunagi oma nõustamiskabineti avada,“ lausub naine, kes nüüd on võtnud oma üheks missiooniks teha teavitustööd vaimse tervise ning psüühikahäirete teemal. Mullu kevadel ilmus tal sel teemal ka raamat „Hull. Otse ja ausalt“.

Mida täpsemalt toob kaasa elu skisoafektiivse häirega ning kuidas selle diagnoosiga inimesi toetada, saabki kuulda värskest taskuhäälingu saatest.

Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.