Maire Aunaste
Foto: ErakoguMAIRE AUNASTE | Me ei taha, et midagi muutuks! Mis siis, et kole, vaene, lausa jõhker ja väljakannatamatu – aga ikkagi oma! (7)
Kui ma Olavi Ruitlase endaga poleks elus kokku puutunud või kui ma ei julgeks Peeter Simmi kui režissööri kohta kasutada sõna geenius, siis ma ei tea, kas viitsiksin vaadata filmi, mille pealkiri on „Vee peal“. Raamatu koos autori sissekirjutusega suutsin kolimiste käigus kuhugi ära kaotada. Aga ma tean ju, millest jutt käib – elust, kus peale õnge või sikuskaga kala püüdmise midagi muud peaaegu ei juhtugi! Välja arvatud nende elu, kes kalal kunagi ei käi. Viimaste tegemised kaheksanda klassi poissi nimega Andres eriti ei huvitagi. Sest – 80ndate alguse Eesti aguli-elus polnudki ju midagi eriliselt ilusat silmale ega kosutavat hingele. Järv oma vaikselt kutsuva veega välja arvatud…
Erinevus tänasega on kõige suurem ehk selles mõttes, et nüüdseks oleme hea eluga jõudnud ammu ära harjuda. 40 aastat tagasi olime aga kõik – väikeste eranditega! – harjunud elama peost suhu. Seisma poe-ukse taga näotuid jämedaid keeduvorste oodates. Nägema-kuulma purjus naabrite kaklusi. Vaid hea fantaasia korral võisime ette kujutada, missugune olnuks elu majas, mida ümbritseb rinnuni vohava heinamaa asemel robot-muruniitja valvsa silma all diskreetselt ja steriilselt mullast väljapiiluv muruvaip.
Kommentaarid