SAMASTUMINE: „Mäletan, et enne kolimist otsisin internetist lugusid, kuidas on elu pärast vägivalda. Neid ei olnud. Naised ei julgenud rääkida. Nüüd õnneks neid lugusid juba leiab, kus abivajaja saab end teistega samastada ja näeb, et ta ei olegi üksi,“ ütleb Jaanika.

Foto: Kristiina Tilk
Inimesed
12. jaanuar 2022, 22:30

OHVRI PIHTIMUS | ESIMENE VÄGIVALLATU HOMMIK ÜLE AASTATE: „Vaatasin ust, kas tõesti ei tule sealt kedagi? Kuulasin – vaikus! Mõtlesin, et on see hea või halb?“ (3)

Aastaid lähisuhtevägivalda talunud naine teadis juba pikka aega enne kodust põgenemist, et miski peale kolimise olukorda ei paranda. „Kuhu aga minna, kui mind on isoleeritud perest ja sõpradest? Kui mul on viis last, kuid pole raha ega uut elukohta?“ küsis ta iseendalt ning kannatas vaikides edasi. Kuni viimaks leidus inimene, kes taipas küsida: „Kuidas sul päriselt läheb?“ See oli pääsetee…

Jaanika (43) on oma elust neliteist aastat elanud elu, kus tema peal tarvitati vägivalda. Esimene abielu kestis kaheksa ja teine kuus aastat. Kokku sündis neist kooseludest viis last, esimesest kolm tüdrukut ja teisest kaks poissi.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99