Kultuur

LUGEMISSOOVITUS | Läti imemuinasjutud: et lõpp oleks õnnelik, tuleb valada ka verd ja pisaraid 

Silja Paavle, 18. november 2021 19:59

„Läti muinasjutud“ kirjastuselt Hea Lugu.

Foto: Silja Paavle

Kui kodumaised muinasjutud tunduvad olevat tüdimuseni leierdatud, on aeg ringi vaadata naabrite rahvajuttude järele. „Läti muinasjutud“ on maiuspala kõigile, kes hindavad klassikat väikeste nüanssidega.

Videvikuaeg tõmbab argipäeva tempo maha ning tuletab meelde vajaduse lugude järele. Seepärast võikski teleka vaatamise asemel võtta kätte midagi igihaljast, mida muinasjutud kahtlemata on.

Lätlasi ühendab eestlastega muuhulgas ka pikk lugude rääkimise ja kuulamisi traditsioon ning oskus hinnata oma muinasjuttude kõrval ka teiste rahvaste lugusid.

Mõni aeg tagasi ilmunud ja Contra käe läbi eesti keelde jõudnud kogumik „Läti muinasjutud“ sisaldab populaarseid ja laialt tuntud läti imemuinasjutte. Kuid seda väikese nüansiga, rõõmustamaks kõiki fantaasiaküllasema kirjanduse sõpru – kogumikus on muinasjuttude omapärasemad variandid, mis tavaliselt kipuvad kaunitest ja nunnudest muinasjutuvalimikest kõrvale jääma.

Muinasjuttude kiituseks muude fantaasialugude ees on see, et igast, ka kõige õudsamast, leiab nii argipäeva kui müstikat, eksootilisi maid ja rännuihalust ning igavikulisi inimsuhteid. Kõik on kantud aga kahest eesmärgist: lahutada meelt ning õpetada meile eluks olulisi asju. Nagu ütleb filosoofiadoktor Guntis Pakalns raamatu eessõnas: „Muinasjutud aitavad lastel täiskasvanuks saada ja täiskasvanutel – vastutada selle eest, mis siin maailmas toimub.“

Läti muinasjuttudes aitavad kõigele sellele kaasa üheksapealised kuradid, röövlid, salapärase nimega linnud, südikad kangelased, rikkad kuningad ja ilusad printsessid. Ühesõnaga kõik need tegelased, keda või mida muinasjuttudest ootame. Tosina loo seast leiab ka lätlaste ühe tuntuima loo „Kuningatütar klaasmäel“. Tasub silmas pidada, et teosesse jõudnud imemuinasjutte ei ole tänapäevastatud. Ehk selleks, et lõpp oleks õnnelik, tuleb eelnevalt valada ka verd ja pisaraid.

Raamatu lisaväärtus on selle lõpuosas olev lühike ülevaade muinasjuttude jõudmisest meie lõunanaabrite alale. Ka on seal iga muinasjutu kohta käiv kommentaar, mis avab muinasjuttude teoreerilisemat poolt, tuletab meelde palju head ja vana ning juhatab ka mitmete uute lugude juurde.

Selle raamatu puhul ei saa üle ega ümber imekaunitest illustratsioonidest. Ka raamatu põgus lappamine pakub tõelise kunstielamuse - kunstnik Gita Treice on suutnud muinasjuttude olemuse seada müstiliselt salapärastesse ja lummavatesse piltidesse. Kuid kahtlen, kas vaid lappamisest piisab, sest need pildid tõmbavad endasse ja seejärel tekitavad huvi ka kõrval kirjasoleva kohta.

Mis on hea, sest ka vaid viis minutit ühe muinasjutu seltsis aitavad unustada kõik selle, mis argipäevas hinge kriibib. Ja sedasi pärast jälle veidi selgema pilguga maailma ning lugusid selles näha.