Suhted

„USSIKEELED“ | Varjune käeviibe: „palun aita mind“ võib päästa elusid. Ka meie oleks seda tahtnud omada 

Keit Paju, Manona Paris, 13. november 2021 10:00

Kas sa oled olnud olukorras, kus tahaksid kõigest jõust appi karjuda, aga miski ei lase sul seda teha ja sul tuleb tunda kõige äärmuslikumat abitust?

Seekordne „Ussikeelte“ saade tuleb tumedamates toonides. Me räägime sellest, kuidas inimesed, kes ei saa mingil põhjusel end väljendada, saavad sõnatult ja turvaliselt abi paluda.

Paljud vägivalla ohvriks langenud on nentinud, et nad igatsenuks väga vaikset ja diskreetset viisi anda maailmale end varitsevast ohust teada. Miks diskreetselt? Sest avalikult väljakarjumine olnuks hukutav, kuna vägivallatseja oleks siis oma terrori mitmekordistanud. See võinuks mõnedel juhtudel suisa eluohtlik olla.

Maailmas levib käeviibe, mida pakutakse just sellise olukorra puhuks. See on lahtine käsi, mis surutakse aeglaselt rusikasse, niiet sõrmed katavad pöidla. Tee seda nii, et agressor ei näe, aeglaselt, mitu korda – nii näitad, et vajaksid abi.

Samal teemal

Räägime ka olulkordades, millesse elus oleme sattunud, kus oleme ise tundud, et meil olnud seda žesti vaja. Kasvõi selleks, et keegi vahele astuks ja lõpetaks piinavaks muutunud vastasseisu. Väga sageli on ohver mingil põhjusel tasalöödud, ta ei suuda aktiivselt abi paluda. See žest võib tähendada kaa, et vaja oleks neutraalset sekkumist, et kas ikka kõik on okei, mis võib anda ohvrile vajaliku olukorrast väljumisstrateegia.

Hiljuti oli uudistes juhtum, kus seda viibet kasutas röövitud teismeline neiu. Tal õnnestus see žest teha maanteel autoaknas, niiet mööduva masina juht nägi seda, sai aru tähendusest ja helistas politseisse. Korrakaitsjad peatasid auto ja vabastasid neiu, kes oli röövitud oma vanematekodust eelmisel päeval.

Me räägime juhtumitest, kus tüütu austaja muutus tänaval füüsiliselt pealetikkuvaks. Me räägime, kuidas pooltuttavad ei saa aru eist ja üritavad ikkagi end peale suruda, kus olukord kõigub traagikomöödia piiril – sõltub, kelle poolt vaadata. Need on olukorrad, kus sa miskipärast leiad oma ärevuses, et aktiivselt appi karjuda pole nagu paslik (tegelikult on, aga me mõistame, et hirm võib seda piirata) – paljuski seetõttu, et ei tea, kuidas agressor sellele reageeriks või kas see ikka oleks sobilik. Aga see oleks nii vajalik, et olukorda sekkuks turvalisel moel keegi teine veel, mis võiks mõjuda kiusajale korrale kutsuvalt. Või siis kutsuks abi tema vastu.

Kui sul on meile soovitada jututeemasid, soovid anonüümselt midagi hingelt ära rääkida, või meie nõu saada, kirjuta julgelt ussikeeled@ohtuleht.ee!