Kui juhtub, et keskeas inimesel on eakad vanemad, kes vajavad hoolt, ja kooliealised lapsed, siis võib hoolduskoormus üle jõu käia. Ja mida aeg edasi, seda rohkem rahvastik vananeb.
Juba praegu ei vasta hoolekodude võrgustik tegelikule vajadusele. Eakale koha leidmine võib olla päris keeruline. Ka ei ole Eesti hooldekodu Ameerika roosamannafilmist tuntud eakate kommuun, kus vanainimesed lõbusalt kaarte mängivad ja päevapoliitikat kiruvad.
Sageli minnakse sinna viimases hädas, sest õudusjutu-taolisi kirjeldusi nendest asutustest pole keeruline leida. Hooldekodu kogetakse pigem kui vanglat, kus isikul on sõnaõigust vähe ja kindla režiimi järgi tuleb kulgeda ärkamise, söömise ja magamise rütmis.
Õhtulehe tellitud küsitluse vastused annavad lootust, et tõelisi õudushooldekodusid on üha vähem. Hooldekodudes käivad tegevusjuhendajad, hingehoidjad ja vabatahtlikud. Iseasi, kui tihti nad sinna jõuavad.
Ja kui koht ka leitakse, võib selguda, et hooldekodu asub kuskil väikeasulas. Sest kui Tallinnas kohta pole, siis võib vaba ruumi olla näiteks Hageris. See paneb aga lisakoormuse lähedastele ning aeganõudev eaka külastamise logistika mõjutab kindlasti seda, kui tihti ta lähedasi näeb.
Olukord on kindlasti ajaga paranenud, kuid väga palju on veel teha. Läbi tuleb mõelda, kellele ja millist hooldust on vaja. Kas vanem inimene soovib seltsi mõttes midagi pensionäride kommuuni sarnast, kus tal ühteist teha aidatakse, või on vaja täielikku voodis oleva vanuri hooldust. Midagi hospiitsi sarnast. Ja nende kahe vahele jääb veel mitu eri taset.
Riik peab kiiresti ja jõuliselt tegutsema, tagamaks väärika hoolduse kõigile abivajajatele, mitte ainult nendele, kes suudavad korralikult maksta.
Kommentaarid