TEEKOND ISEENDANI | Rita Rätsepp: „Raamatud võiksid olla äratajad, mis panevad sind kaasa mõtlema.“

Olin lapse ja noorukina väga suur lugeja. Eks aeg oli ka teine, ei olnud arvuteid ega nutitelefone. Lugemine oli sel ajal normaalsus. Raamatukogu külastati sageli.

Nõukaajal ka osteti palju raamatuid. Mul vist ei olnudki riiulis raamatut, mida ma ei oleks lugenud. Nüüd on vastupidi, mul on hunnikute viisi raamatuid, mis ootavad oma järge.

Mäletan lugemise tunnet – näiteks kui käsil oli „Peata ratsanik“. Või muid seiklusjutte maalt ja merelt. Ilmselt tekkis sel moel kujuteldav maailm, kus sai mõnda aega viibida.

See, mida lugedes märkad, sõltub sellest, kus sa ise omadega parasjagu oled, milline teema sulle oluline on. Mõned raamatud on mulle märgilise tähendusega, meenutades neid eluperioode, mil olen neid lugenud.

Põhiliselt loen praegu aga psühholoogiateemalisi teoseid ja tekste, mis käsitlevad aju-uuringuid. Ilukirjandust satun lugema suviti ja tavaliselt olen siis võtnud ette mõne vanema põlvkonna kirjaniku. Näiteks Hugo Rudsepa, Mati Undi või mõne Karl Ristikivi raamatu.

Raamatud, mis avasid silmi

1990ndate alguses olid minu jaoks hästi olulised Luule Viilma raamatud. Mäletan, kuidas ma neid lugesin ja püüdsin oma maailmapilti panna. Tänapäeval saan aru, kust miski pärit on – mõned asjad näiteks ka budistlikust mõtteviisist. Samuti kõnetasid Vladimir Megre Anastasia raamatud – „Venemaa helisevad seedrid“ ja kõik teised tema sulest ilmunud. Need räägivad Siberis erakuna elavast naisest, kes teab, et kõigis meis on olemas kõik vajalik, tuleb vaid osata seda kasutada. Need raamatud kõnetasid ja mõjutasid mind. Kui neid esimese hooga lugesin, oli see üldine ahmimine, kõik tundus nii loogiline.

Anastasia räägib põliskodudest, kus inimene kasvatab endale vajaliku ise. Ka meie peaksime liikuma mingites asjades tagasi. Tuleks teha praeguses maailmas stopp ja naasta juurte juurde. Paljud noored lähevadki maale. Luule Viilma ja Anastasia raamatutes oli sellist tulevikuennustust, hetkest kaugemale nägemist, mis mind väga kõnetab.

Sedalaadi kirjandus on mulle alati palju huvi pakkunud. Kooliajal trükkisin trükimasinal endale ümber käsikirjadena ringelnud tekste, mis olid nõukaajal rohkem n-ö põrandaalune kraam.

Ka Vadim Zelandi „Transurfing – reaalsuse juhtimise“ raamatuid loen aeg-ajalt üle. Need on mingid asjad elus paika pannud ja mind tugevasti mõjutanud.

 Raamatud, mis ärgitasid mõtlemisest mõtlema

Kindlasti on mind mõjutanud Eckhart Tolle ja Daniel Kahnemani teosed. Lugedes Eckhart Tolle raamatuid „Uus maailm“, „Siin ja praegu: kohaloleku jõud“ ja teisi, hakkasin rohkem oma mõtlemist tähele panema – kuidas ma mõtlen, mida ma mõtlen ja milline mõju mu mõtlemisel on. Hakkasin rohkem seoseid looma.

Tolle raamatutega olen teinud ka nii, et võtan riiulist mõne, löön suvalisest kohast lahti ja loen natuke. Nüüd teeb Tolle ka veebiseminare ja olen neidki YouTube’ist jälginud. Eriti neid, kus ta räägib ego teemadel. Mulle meeldib tema esinemisstiil ja see, kuidas ta räägib, kergelt ja loogiliselt. See heliseb minuga kaasa.

Ajuga seonduvatele teemadele suunas mind Rick Hansoni ja Richard Mendiuse „Sinu aju“. Taas hästi lihtsalt ja loogiliselt kirjutatud, autorid on psühholoogid-neuroteadlased. Soovitan lugeda, et aru saada, mismoodi me siin maailmas üldse toimetame.

Raamat, mis aitab olla tugevam

Üks vahva lugemine on Napoleon Hilli „Saatanat paljastades“. See on väidetavalt 1930ndatel majanduskriisi ajal kirjutatud ja mingi aeg ka keelatud olnud. Raamat räägib sellest, et meie kõikide sees on pime pool. Meis on nii jumal, kes on hea, kui ka saatan, kes on nii-öelda halb. Saatana paljastamine – see on oma pimeda poole tundma õppimine. Raamat kõnetas mind just iseenda sisevaatlusega, et kuidas minu puhul need lood on. Mingites kriitilistes oludes võib meie pime pool välja tulla ja jalad alt niita. Aga kui ma neid soppe endas juba tunnen ja nendega kontaktis olen, siis haldan ennast kordades rohkem. Ning olen tugevam.

 Raamat, mis õpetab aega maha võtma

Ain Lutsepp kinkis mulle kord Danielle Marchanti raamatu „Paus. Tee paus, enne kui elu sind peatab“. Ain ütles, et loe läbi ja räägi mulle ka, mis seal kirjas on, sest tal endal ei ole aega seda teha. Kuid seda peaksidki lugema just need, kel ei ole aega! Sobib hästi hõlpsaks ja mõnusaks lugemiseks ning harjutuste tegemiseks.

Luuletused, mis on puudutanud

Luuletajatest on mu lemmik Karl Ristikivi. Tema luulekogu „Inimese teekond“ uustrüki kinkis mulle sõbranna, kes teab, et Ristikivi mulle meeldib. Kuna uus raamat on imekauni kujundusega, siis ta arvas, et ka see võiks mul olla. Luuletusi võiks samuti lugeda aegamisi enda ette mõtiskledes.

Kui ma lavakoolis õppisin, sai palju Juhan Liivi loetud ja pähe õpitud, sest Mikk Mikiver oli suur Liivi austaja. Ka mu toonane abikaasa Alo Mattiisen luges hästi palju luuletusi ja tema emal oli meeletult suur raamatukogu. Lugesime Aloga ka teineteisele luuletusi ette. Need tekstid on olnud osalised mu kujunemisel.

Raamatud võiksid olla äratajad, mis panevad sind kaasa mõtlema ja seoseid looma.