RAAMATUSÕBRA ANKEET: „Ringvaate“ toimetaja avaldab raamatud, mis on talle eriti hinge pugenud

• Kas eelistad raamatuid osta või laenutada? Osta. Kuidagi on kujunenud nii, et minu raamatud on väikest viisi raamatukoguks mu sõpradele, ja see teeb mu väga rõõmsaks.

• Mis raamat süütas su armastuse lugemise vastu? Need olid „Karlsson katuselt“ ja „Meisterdetektiiv Blomkvist“ ning seejärel „Kolm musketäri“ ning kogu Jules Verne’i looming. Ehk lühidalt öeldes mu vanaisa-vanaema mõnusalt seikluslik raamaturiiul.

• Kui palju raamatuid on su koduraamatukogus? Poole tuhande ringis. Nendega on kaetud üks mu elutoa sein ja veidi magamistoast.

• Kus sa tavaliselt loed? Igal pool, kus saab. Aastaid olen elanud nii, et üks raamat on seljakotis ikka kaasas. Võin lugeda ka bussis nagu kilukarbis, aga lemmikkoht lugemiseks on mererand.

• Millal sa lugemiseks aega leiad? Mulle on ikka nalja (ja kohati ka viha) teinud see, et lugevat inimest justkui võiks lakkamatult tülitada kõiksugu küsimuste ja hädadega, sest „ta ju ei tee midagi“. See. Ei. Ole. Nii. Ehk et lugemiseks tuleb reeglina lihtsalt aega võtta.

• Millist žanri eelistad? Ilukirjandust. Sest mulle meeldivad maailmad, kuhu sisse saab end ära kaotada. Ja ilukirjandus on lihtsalt ilus kirjandus ka. Viimasel ajal olen püüdnud enda harimiseks ka veidi rohkem non-fiction’it sisse pikkida.

• Mis raamat sul praegu pooleli on? Vot ongi üks non-fiction ehk Augustine Sedgewicki „Coffeeland“, mis räägib sellest, kuidas vanasti nii eksootilisest kohvist sai ühtäkki suur valuuta ja meie igapäevane sõltuvus.

• Millised raamatud ootavad su öökapil oma järge? James Salteri „Last Night“ ja Urmas Vadi „Hing maanteeserval“.

• Kust saad ideid, milliseid uusi raamatuid lugeda? Loen ajalehtede raamatuarvustusi, jälgin Eesti kirjastajate uudiseid ja mõnda booksagrammer’it, näiteks Liina Bachmanni ja Annikky Lampi, kellel on suurepärane nina.

• Kas laenutad oma raamatuid ka sõpradele? Alati lollilt suure rõõmuga. Hädaldan, et ei oska midagi soovitada ja siis järgmisel hetkel tõstan kuus tükki nina ette. Sel aastal sain elukaaslaselt sünnipäevakingiks oma isikliku ex librise, mis on parim kink üldse.

• Kes on su läbi aegade lemmikautor? Leelo Tungal. Sest kõik, mis ta kirjutab, läheb otse hinge.

• Milline raamat on sind viimasel ajal kõige enam üllatanud? Svetlana Aleksejevitši „Sõda ei ole naise nägu“. Sest ehkki ma olen paras ajalooentusiast, pole ma enne seda teost püüdnud nii elavalt ette kujutada, kuidas sõda lõhnab, maitseb või mis värvi see on … Aga nii nagu teise maailmasõja naised seda kirjeldavad − see võtab õhku ahmima.

• Kai kolm raamatusoovitust Nipiraamatu lugejatele.

* Tove Jannsoni „Suveraamat“ − üdini ilus ja helge lugu vanaema ning kuueaastase lapselapse iseloomude põrkumisest Soome väikesaarel.

* Midagi täiesti vastupidist ehk Varlam Šalamovi „Kolõma jutud“ autori elust Kaug-Põhja sunnitöölaagrites. Raske, aga valgustav.

* Ja kui pead on vaja puhata, siis mõni Jo Nesbo krimka. Milline pinge ja räsitud elegants ning põhjamaine kargus!