Lugejakiri

Lugejakiri | Ema valutab südant: tütar ei taha minuga olla (11)

Ohtuleht.ee, 4. november 2021 20:33

Mänguväljak. Pilt on loole illustreeriv.

Foto: Aldo Luud

Lasteaiaealine laps ei taha emaga suhelda, vaid eelistab tegutseda hoopis isaga.

„Laps on kohe kurb või muutub tujukaks, kui mina talle lasteaeda vastu lähen või viin,” kirjutab Meeli.

Ema sõnul oli laps juba imikuna isa süles palju kiiremini rahunenud ja magama jäänud.

„Ongi nagu rohkem issi tütar, aga ometigi teeb see mulle haiget. Ja samas süüdistan end, et mis ma siis valesti olen emana teinud, et ta mind justkui ei tunnista. Või mida on mees paremini teinud. Oleme arutanud seda, aga vastuseni ei ole jõudnud. Kui ma lapselt küsin, siis talle meeldib olla issiga. Minuga ei taha üksi mu vanemate juurde maakoju isegi tulla. Kui issi tuleb kaasa, siis on okei. Ei ole varem kuulnud, et üks laps vanemate vahel niimoodi valib,” nendib Meeli, et tunneb end seetõttu kurvana.

„Mu mees tõesti tegeleb lapsega ja on keskmisest aktiivsem isa, aga mind seal kõrval nagu üldse ei paistaks. Kui laps tahab kinno minna, siis kutsub ja küsib seda isalt, kui tahab kooki osta, siis täpselt sama seis. Ämm on väga uhke ja hõõrub mulle seda minu arust ka nina alla, et isa saab lapsega nii hästi hakkama. Ma ei eitagi, aga mind võiks ka seal kõrval märgata,” kirjutab Meeli, et sel teemal on nad ämmaga korduvalt tülli läinud.

„Korra vihasena mainisin, et peaksime hoopis psühholoogi juurde minema, et see päris normaalne ei ole. Siis sain ämmalt, et ma ise ei oska ema olla, aga tahan tema poega ja lapselast arsti juures hulluks tunnistada. No nii ma ei mõelnud, aga tema mõtles küll vist igat oma sõna. Aga olen tõesti mõelnud, et peaksime perega psühholoogi juurde minema. Äkki tema oskaks meie suhteid selgitada ja neid tagamaid näha. Ja minu uusi traumasid lahendada. Ma tunnen, et ka ühiskonnas olen tõrjutud, sest mu enda laps tõrjub mind enda elust eemale. Võibolla olen depressioonis ka seetõttu. Mehega on suhted küll halvemaks läinud, sest ma varjamata olen armukade, kui laps ainult temaga tahab teha ja olla. Ei tohiks olla armukade, aga oma tundeid kontrollida ka ei suuda. See on üldse esimene kord, kui need asjad kirja panen ja kellelegi räägin. Isegi sõbrannadega ma sel teemal ei ole vestelnud. Aga eks nad on kõik kõrvalt näinud, et meie peremudel on teistsugune. Äkki see ongi see abistav samm, kui kirjutan ja end avan. Samamoodi enam jätkata ei saa,” loodab Meeli, et leiab siiski viisi, kuidas tütar emaga rohkem aega tahaks veeta.