Kerli Kirch Schneideri raamat „Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!“ kirjastuselt Petrone Print.

Foto: Silja Paavle
Kultuur
21. oktoober 2021, 22:04

LUGEMISSOOVITUS | „Minu Florida“ õpetab tähelepanu pöörama teekonnale

See, kuidas sa oma elu elad, on sinu enda valik. Kulunud tõdemus, kuid ometi vajab see ikka ja jälle meeldetuletamist. Kerli Kirch Schneideri „Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!“ on selleks hea abivahend.

Igaüks teab – kui argipäev ning tulevikuväljavaated hakkavad ahistama, on kõige kindlam viis ahelate purustamiseks võtta ette mõni pöörane samm. Näiteks põrutada kuskile reisile. Nii juhtub ka selle teose peategelastega, kolme särtsaka noore eestlannaga, kes lähevad otsima seiklusi päikeselisse Floridasse.

Ja seiklustest nende teel juba puudus ei tule. Lobedalt kirjapandud raamat voolab silme all nagu pöörane komöödiafilm, tuues ükshaaval ekraanile tegelasi, keda neiud kohtavad. Sest päris kindlasti ei osanud näitsikud oodata, et ühel hetkel elavad nad hiigelsuures kivimõisas, aga küürivad restorani peldikupotti, mõõdavad pohmellis kundedele odavat viskit ja hindavad, mitu päeva nad puude langetamise eest kogutud kopikatest söönuks saavad, samuti satuvad teenistust otsides olukorda, kus neist oleks võinud saada prostituudid. Rääkimata nii noortest kui vanadest meestest, kes asusid harrastama ühele põlvele laskumise sporti ning eestlannasid järjekindlalt naiseks paluma.

Minu jaoks oli kaasakiskuv osa ka raamatu filmirežissöörist autori enesetäiendusteekond sealsetes koolides, mis on seotud ka paar aastat Eestis linastunud ning rahvusvahelistel filmikonkurssidel auhindu noppinud lühifilmi „Virago“ sünniga, mis läks väga hinge.

Põnev oli lugeda ka orkaan Irma tulekust ning turvaliselt Eestimaalt pärit inimese suhtumist paanikasse, mis kohalike seas Irmageddonit oodates maad võttis. Ja miks raamatu alapealkiri on just selline, nagu see on – härra politseiniku ees vabandades. Miks, lugege juba ise.

Sest igatahes on „Minu Florida“ kirja pandud nii põnevalt ja lustlikult, et enne raamatu viimase punktini jõudmist seda naljalt käest panna ei saa. See on ehe kinnitus asjaolule, et kui tahta, saab hakkama igas olukorras – ja Eesti naine saabki, alati! – ning et alati on võimalik positiivseks jääda. Ning ükskõik kui kiiresti ja kaugele sa ei põgeneks, kui saavad kumminaalmaksud ja konnasilmad su ikka kätte. Kui meenutada Pipi Pikksukka. Küsimus on lihtsalt selles, kas sa oled teekonda nendeni nautinud või ei. „Minu Florida“ peategelased ilmselgelt on ning loodetavasti innustavad oma teekonnale tähelepanu pöörama ka lugejaid.