USA otsustas inimese Kuule saata 1961. aastal. Samal aastal otsustati, et see peab olema mees, sest kehtis reegel, et ainult USA hävituslendurid võivad astronaudiks saada. Ja Ameerika naised ei võinud hävituslenduriteks saada, niisiis jäid üle ainult mehed. Varem, 1963. aastal, saatis Nõukogude Liit kosmosesse naiskosmonaudi Valentina Tereškova. Aga – erinevalt kõigest muust, mida NSVL kosmosega seoses tegi – ei andnud see USA-le tõuget korraks peatuda ja mõelda.
Õhtuleht Naine avaldab katkendi Katrine Marçali raamatust „Leiutades maailma. kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“ (Rahva Raamat, 2021)
Igatahes – keegi meesameeriklane pidi Kuule minema ja tal oli vaja midagi selga panna. Niisiis palus NASA 1962. aastal kaheksalt eraettevõttelt abi kosmoseskafandri väljatöötamises. Ühel neist ettevõtetest ei olnud kosmosega mitte mingeid kogemusi, ent oli palju kogemusi lateksiga. Loomulikult räägime Abram Spaneli firmast ILC, Playtexi- nimelise naiste hittpesu uhkest tootjast.
ILC esitles kosmoseskafandrit, mis oli erinevalt teistest disainidest pehme. See oli ju ikkagi ettevõtte firmakaup. Skafander koosnes 21 kangakihist ja tuli käsitsi õmmelda.See pehme kosmoseskafander võitis konkursi. NASA oli siiski ettevaatlik ja ei lasknud pesufirmal oma kosmoseskafandrite valmistamisel ainukesena ohje haarata.
Nende lahendus oli teha ILC Hamilton Standardi alltöövõtjaks, see firma oli spetsialiseerunud militaartehnoloogiale. Mõte oli selles, et ettevõtted võiksid uue kosmoseskafandri väljaarendamisel lihtsalt koostööd teha. Ent ILC rinnahoidja- ja Hamiltoni kahurivalmistajate vaheline kultuuride kokkupõrge osutus tohutuks, ja sellest pealesunnitud koostööst sündinud kosmoseskafandrid kasutuskõlbmatuks.
Aga Neil Armstrong pidi ikkagi midagi selga saama.
1965. aastal korraldas NASA ühe teise konkursi. Houstonis läbisid kolme erineva ettevõtte kolm erinevat skafandrit 22 eraldiseisvat testi. Jälle võitsid ülekaalukalt ICL-i pehmed käsitsi õmmeldud skafandrid. Õhujõudude ülemusele esitatud raportis märgiti, et ühtki teist varianti ei andnud ICL-i skafandriga isegi võrrelda. „Teist kohta ei saagi välja jagada,“ seisis raportis. Arvatavasti viidati sellega vahejuhtumitele nagu see, et ühe teise skafandri kiiver lendas testi käigus minema või et ühe teise skafandri õlad olid nii laiad, et astronaut ei saanud läbi luugi kuumaandurisse tagasi. Kui see harjutus oleks olnud päris olukord, oleksvaene mees igaveseks Kuule jäänud ... Aga õnneks oli ta Houstonis, Texases.
/ ... /
Pehmed skafandrid olid õmmelnud naised, kuna sel ajal moodustasid naised suurema osa õmblejatest. ILC viis oma parimad õmblejad rinnahoidjate tootmisest ja lateksmähkmete kokkupanemisest üle kosmoseüksusse. Loomulikult oli selleks vaja teatud kohandusi – näiteks anti õmblejannadele spetsiaalsed õmblusmasinad, mis olid ümber ehitatud õmblema ainult ühe piste korraga. See oli ainus viis täiuslikult sirgete õmbluste tagamiseks. Lõppude lõpuks esitatakse kosmoseskafandritele hoopis teistsuguseid nõudmisi kui rinnahoidjatele, kuigi kummagi ülesanne on vähendada gravitatsiooni mõju – või selle puudumist.
Õmblejannadel keelati ka nööpnõelte kasutamine, kuigi iga kosmoseskafander koosnes umbes 21 kihist ja 4000 kangatükist. Kui torgata kosmoseskafandrisse nööpnõel, jääb sellest auk. Ja olgu see auk kui tahes pisike, ikkagi võib see lasta surmavalt külmal kosmosel skafandrisse imbuda ja selle kandja tappa. Sel põhjusel võttis ICL kasutusele röntgenimasina, mis skaneeris iga kangakihti ja kontrollis, et seal poleks nõelu ega auke.
Üldiselt ei olnud skafandrid mingi probleem. Ka nende õmblemine mitte, ega ka masinad. Ei, peamine probleem kogu nende stressirikka valmistamise vältel oli suhtlus kliendiga.
Ehk siis NASA-ga.
Täpsemalt öeldes ei teadnud NASA insenerid, kuidas ICL-i õmblejannadega rääkida. Ja õmblejannad ei teadnud, kuidas rääkida NASA inseneridega. Nad rääkisid üksteisest enamasti mööda ja tihti viis see tõsiste arusaamatusteni. Ja see kõik taandus faktile, et nad lihtsalt ei rääkinud sama keelt.
NASA nõudis tehnilisi jooniseid, õmblejannad kasutasid lõikeid. NASA nõudis detailset dokumentatsiooni iga skafandris kasutatud komponendi, seal hulgas selle päritolu kohta (nii tõesti tehakse lennukimootoreid ehitades!). Õmblejannadel oli sellest lugupidavalt suva. Nemad pidid kokku panema 4000 kangatükki ja tihti ei olnud inseneeriaterminites võimalik väljendada teadmisi selle kohta, kuidas see kangas käitub. Neil polnud tehnilistest joonistest mingit kasu. Nende teadmised olid pärit hoopis teisest, pehmete kangaste ja teravate nõelte maailmast.
Kui ICL esitas 1967. aastal oma esimese kosmoseskafandri, keeldus NASA seda aktsepteerimast. Mitte mingite tehniliste puuduste tõttu, vaid seepärast, et tootmisprotsessi dokumentatsiooninõuetest ei oldud kinni peetud.
Pärast pikki sekeldusi palkas ICL oma organisatsiooni eraldi koolitatud inseneride rühma. Nende ülesanne oli tegutseda puhvrina NASA ja õmblejannade vahel. Nad pidid tõlkima nõelte ja niitide keele insenerikeelde ja tegema sellega NASA bürokraadid rõõmsaks.
NASA rõõmuks tootsid töölevõetud insenerid kõrgeid dokumendihunnikud ja just seda NASA tahtiski. Üks hiigelkõrge paberikuhi iga kosmoseskafandri kohta, täiendatud arvukate tehniliste joonistega.
Aga õmblejannad neid tehnilisi jooniseid ei kasutanud. Nagu üks neist ütles: „See võib paberil hea välja näha, aga niimoodi ma õmmelda küll ei kavatse.“
Sellest hoolimata täitsid paberikuhjad tähtsat funktsiooni: veensid NASAt. Tehnilised joonised edastasid õmblejannade kompetentsuse kliendile keeles, millest tema aru sai.
See osutus ülioluliseks.
Tänapäeval mõtleme enamasti just nendele valgetele skafandritele, kui keegi mainib 1969. aasta maandumist Kuul: silme ette kerkib pilt pehmest kangast võõra taevakeha halli, kraatreid täis maastiku taustal. Kosmoseskafandritest said selle ekspeditsiooni ikoonid, mille me oleme kokku voltinud ja pannud Apollo 11 enda kehastusena maailma ajaloo faili.
Kommentaarid (0)