Vaike Martin: „Üks minu juures käinu ütles, et tema ei saa aru, olen ma pühak või nõid.“ (3)

Vahakõnnnu küla alla kuuluvasse maalilisse jõekääru metsade keskel on Raplast umbes 15 kilomeetrit, ent sugugi kõik ei jõua Vaike (54) juurde ka siis, kui täpne küla- ja talunimi netiotsingusse panna. „Siin on kuppel ja kaitse peal, isegi GPS ei leia alati. On mitmeid, kes ütlevad, et teed pole. Tegelikult ma lihtsalt ei lase igaüht sisse,“ muigab ta.

„Minu giidid või õpetajad ütlevad, et see koht on siin inimeste aitajale, siia ei saa tavainimene elama asuda. Ahto Kaasik küll väidab, et väekohas pole võimalik elada. Tegelikult väekoht aktiveerub, kui seal elab väekas inimene. Paljud väekad kohad on kaotanud oma väe, sest pole olnud väekaid inimesi, kes kohti aktiivsena hoiaks. Ma lihtsalt pidin siia kolima. Mulle öeldi, ja ma tulin.“

Abielu ajal Hiiumaal elades sai naine esimese maailmamuutva kogemuse. Vaike istus ühetoalise korteri esikus tugitoolis ja kudus kampsunit. Toas magasid kaks last, kell oli umbes üksteist õhtul. Äkki tundis naine kedagi toas liikumas. „Avasin ukse praokile, laste ja minu vahel seisis toas kapuutsiga must kuju, nägu tal polnud. Esimese hooga tahtsin kööki põgeneda, kuid siis jõudis minuni teadmine, et kui põgenen, on minuga kõik! Säilitasin rahu ja trampisin jalgu, nii nagu hirmutatakse loomi. Ja kuju liikuski aknast välja, kardin järele lehvimas.“ Varsti pärast seda sündmust tema elu muutus. „Lahutasin abielu, kaotasin kõik. Kohtusin uue elukaaslasega, sündis uus laps, mõne aasta pärast kolisime Hiiumaalt ära, valisin uue elukutse.“