LUGEMISSOOVITUS | Olav Osolini mõrvamüsteerium pakub humoorikat lugemiselamust

Olav Osolini uues raamatus „Kus lendab Part“ (Varrak, 2021) tutvustatakse lugejale turvameest Samuel Parti, kes on 42aastaselt võtnud elus ette karjääripöörde – temast saab Eesti politsei nooreminspektor. Tema uueks ülemuseks saab Mart Sapiste, põhimõttekindel mees, kes ei lase teistel endale dikteerida, mida ja kuidas teha.

Teos keskendub peamiselt ühele kindlale juhtumile, mis leiab aset Lõuna-Eestis asuvas Kannikese puhkemajas, kust avastatakse naise, täpsemalt kirjaniku Katrin Pautsi surnukeha. Sapiste ja Part asuvad mõrva uurima ning nagu krimilugudes ikka, ootab ees palju ettearvamatuid pöördeid ja kahtlusaluseid.

Kuna Sapiste ei ole mees, kes veedaks öö kodust eemal, on müsteerium vaja lahendada ühe päevaga, et õhtul ikka oma voodisse magama saada. Kuna olukord muutub aga järjest segasemaks ja päev venib pikale, pole kindel, kas koju jõutaksegi. Loomulikult kuulatakse üle kõik külalistemaja töötajad ja külalised, kuid on üks tuba, milles ööbivast inimesest ei ole nõus rääkima mitte ükski töötaja. Mis saladust nad varjavad ja kas sellel võib olla seos mõrvaga? Kuna asi on väga segane, kutsub Sapiste appi oma poja Märteni, kes on varemgi meestel juhtumeid lahendada aidanud („Kui ma uurisin Pärna tänava lasteaias rahakoti vargust ja olin omadega ummikus, helistasin viimases hädas Märtenile, et äkki on tal mõni hea mõte, kuidas kurikaelale jälile saada. Ta ütles, et probleemile lahendust otsides on alati tark vaadata kastist väljapoole, mille peale ma tegin lasteaia mänguväljakule tiiru peale ja leidsin liivakasti kõrvalt rahakoti üles.“ – lk 201)

Raamatut lugedes tekkis mul seos Sherlock Holmesi lugudega, milles kirjeldati kõike alati doktor Watsoni vaatepunktist. Küll aga pole Osolini teose eesmärk niivõrd mõrvamüsteeriumi lahendamine, kui lugejale humoorika elamuse pakkumine, sest Part leiab end tihti meenutamas eraelulisi või varasemaid politseis kogetud sündmusi, mis tekitavad täiesti ootamatult naeruturtsatusi.

Tulihingelisele krimkafännile jääb sellest raamatust tõenäoliselt elamus saamata, kuid kes ihkab mõnusalt kerget ja humoorikat lugemist, saab tõelise naudingu.