Blogid

Dilaila kolumn | Miks petmine on nii raske? (2)

Dilaila, dilaila@linnaleht.ee, 1. oktoober 2021 11:34

Mu sõbrants on juba pikka aega suhtes, aga viimased kaksteist kuud on iga jumala päev mingist Markost rääkinud. Et kuidas too ta hingesugulane on, ehkki neil pole tegelikult midagi ühist. Ja loomulikult on ta mulle kõik tema füüsilised voorused detailselt ette kandnud. Asi läks nii kaugele, et ta käis Markoga kohtingutel ja laupäeviti valetas kutile, et on minu juures, kui veetis hoopis temaga öid. „Issand, ta on mulle nii vale! Aga voodis nii hea!“ kommenteeris ta igal pühapäeval.

Vahepeal tahtis ta mehe maha jätta ja ühisest kodust välja kolida. Siis jälle mitte. Kuna ta aga vahele ei jäänud ning kummagi kutiga suhet ära lõpetada ei suutnud, siis oligi ta nende mõlemaga. Asja konks on aga selles, et Marko arvas, et nad on vaid omavahel suhtes, ning ta mees arvas samuti.

Käisime sõbrantsiga hiljuti päikesepuhkusel – paljud pole kaks aastat ju rõdul peesitamisest kaugemale jõudnud! Ta suhtles puhkuse aja usinalt mõlema kutiga. Kui me siis Tallinna lennujaamas maandusime ja uksed avanesid, olid mõlemad tüübid tal lillesülemiga vastas. Öelge veel, et Eesti mehed pole romantilised…

Enivei, praegu on sõbrants siis kodutu ja vallaline, ning elab seitse päeva nädalas mu sohval. Miks küll petmine nii raske on!

Ahjaa, mina elan oma topeltelu vajadused välja juuksuri juures. Ta arvab, et olen lesbi ning hetkel adopteerimisprotsessi keskel. Vahel tahad ju keegi teine olla!