KATKEND RAAMATUST | „Normaalsed inimesed ütlevad, et nad ei kujuta ette, mis tunne on tunda end nii halvasti, et siiralt tahadki ära surra.“

Naisteleht avaldab raamatust katkendi.

Goldhawk Roadi maja kõrgeimal korrusel on rauast rõdu, millel me ei käinud, sest see oli läbi roostetanud ja seina küljest lahti tulemas. Ühel ööl keset pühi läksin rõdule ja seisin paljajalu metallist põrandavõrel, vahtides üle piirde pikka musta ristkülikukujulist aeda neli korrust allpool.

Kõik valutas. Mu jalatallad, mu rind, mu süda, mu kopsud, mu peanahk, mu sõrmenukid, mu põsesarnad. Valus oli kõneleda, hingata, nutta, süüa, lugeda, muusikat kuulata, teiste inimestega ühes ruumis viibida ja omaette olla. Jäin sinna pikaks ajaks, tajudes, kuidas rõdu tuule käes kõikus.

Normaalsed inimesed ütlevad, et nad ei kujuta ette, mis tunne on tunda end nii halvasti, et siiralt tahadki ära surra. Ma isegi ei püüa selgitada, et asi pole selles, et sa tahad surra. Asi on selles, et sa tead, et sa ei tohiks elus olla, lõputu väsimus, mis teeb luudest kondipuru, lõputu väsimus, mis seguneb tohutu hirmuga. Elamise ebaloomulikkus on miski, millega lõpuks tegelema pead.

*

See on kõige hullem asi, mis Patrick on mulle eales öelnud: „Vahel tundub mulle, et sa lausa naudid seda.“

***

Loetlen põhjused, miks ma tagasi tuppa läksin. Sest ma ei tahtnud, et inimesed mu isa halvaks lapsevanemaks peaksid. Ma ei tahtnud, et Ingrid oma eksamitel põruks. Ma ei tahtnud, et mu ema sellest ühel päeval kunsti valmistaks.

Aga Patrick on ainus inimene, kes teab põhilist põhjust, sest tegu on kõige õudsema mõttega, mida eales olen mõelnud. Läksin tagasi tuppa, sest isegi sellisena pidasin end liiga nutikaks ja eriliseks, paremaks kui keegi, kes teeks seda, mida mina olin siia tegema tulnud; ma ei olnud iga lennu see üks. Läksin tagasi tuppa, sest olin liiga uhke.

Kord ütlesin oma humoorikas toiduveerus, et Parma sink on labaseks muutunud. Pärast ajakirja ilmumist kirjutas mulle keegi lugeja, kes ütles, et ma mõjun ebameeldivalt üleolevana ja näiteks tema Parma singi söömist ei lõpeta. Printisin kirja välja ja näitasin Patrickule. Ta luges seda, käsi ümber minu õla, tõmbas mu siis enda embusse ja ütles, vaadates alla mu pealae poole: „Mul on hea meel.“

„Et ta singist lahti ei ütle?“

„Et sa nii ebameeldivalt üleolev oled.“ Tegelikult pidas ta silmas, et seetõttu olen endiselt elus.

Ilmselt pole see kõige hullem asi, mida kunagi mõelnud olen. Aga see on kindlasti esisajas. 

*

Siin on aga kõige hullem asi, mis Ingrid mulle eales on öelnud: „Sa oled põhimõtteliselt samasugune nagu ema.“

*

Paar kuud tagasi helistas mulle Ingrid, kes rääkis ühest pleegitavast kreemist, mida ta oli hakanud kasutama, et ühest näkku tekkinud pruunist laigust lahti saada. Tuubi tagaküljel oli kirjas, et see sobib enamikele probleemsetele kohtadele.

Küsisin, kas seda võiks ka minu iseloomule määrida.

Ta ütles, et võib-olla. „Aga seda vast täiesti korda ei saa.“

*

Pärast toda ööd rõdul pärisin isalt, kas võiksin ehk mõne teise arsti juurde minna. Rääkisin talle juhtunust. Ta sõi köögis parajasti keedumuna ja kargas püsti nii kiiresti, et tool kukkus ümber. Lubasin tal end kallistada ja mulle tundus, et küllaltki pikalt. Siis palus ta mul oodata, kuni ta otsib töötoast üles arstide nimekirja, mille ta oli kuskile oma märkmikusse üles kirjutanud.

Arst, kelle valisime selle järgi, et ta oli nimekirjas ainuke naine, libistas dokumendisahtlis seisva kausta vahelt välja lamineeritud küsimustiku ja hakkas sealt ette lugema, käes punane tahvlimarker. Kile oli teiste inimeste vastuste üles märkimisest ja jälle kustutamisest kergelt roosakas. „Kui tihti sa tunned ilma põhjuseta kurbust, Martha? Kogu aeg, mõnikord, harva, mitte kunagi?“ Ta ütles: „Ahah, kogu aeg,“ ja pärast seda iga mu järgneva vastuse peale: „Olgu, jälle kogu aeg; kogu aeg ka seekord; las ma arvan, kogu aeg?“

Lõpuks ütles ta: „Siin vist pole mõtet punkte kokku lugeda, arvan, et võime julgelt eeldada ... “ ja ta kirjutas mulle välja antidepressante, mis tema sõnul olid „spetsiaalselt teismeliste jaoks valmistatud“, nagu oleks tegu mõne aknevastase kreemiga.

Mu isa palus tal selgitada, kuidas täpselt see ravim täiskasvanutele mõeldud variantidest erineb. Arst veeretas end kontoritoolist tõusmata mõne sammu tema poole ja lausus poolihääli: „See ei mõju libiidole nii tugevalt.“