Kevadsuvel kutsuti mind ühte žüriisse, kus istusime auväärse kambaga ligi kuus tundi ja arutasime, kellele auhindu jagada. Seltskonnas istus ka reklaamimees-kirjanik-saatejuht-diskor-elukunstnik Olav Osolin, kellega ma ei olnud varem kohtunud. Kui pikk kurnav arutelu läbi sai ja kibelesin vana sõbraga õhtust sööma minema, tõmbas Osolin mind järsku kõrvale ja küsis, kas mulle meeldivad üllatused.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid