Lugejakiri

Lugejakiri | Naine tegi salaja aborti – kuidas edasi? (4)

Ohtuleht.ee, 30. september 2021 18:45

Rasedus.

Foto: Mari Luud

Ligi viis aastat kooselanud paari vahel laiutab sügavik, mis tekkis sellest, et naine tegi mehele rasedusest rääkimata aborti. Armastus on, aga pettumusest üle ei saa...

„Ma olen alles 24aastane ja ei olnud valmis emaduseks. See oli viga, et talle ei rääkinud, aga olin kõigest šokis ja lõpuks ka ahastuses,” kirjutab Marian, et tegi abordi, millest oma mehele rääkida ei kavatsenud.

„Ma tahan veel ise elada, reisida ja õppida,“ lisab ta.

„Sõbranna toetas mind mu otsusel ja oli kõrval, kui seda tegema läksin. Kõik oleks hästi läinud, aga taastumine võttis arvatust kauem. Ma ei ole hea valetaja ja jäin nii elukaaslasele vahele, et miks ma kodus passin, kuigi peaksin tööl olema. Lisaks oli jätnud laokile ka paberid, mis ma haiglast kaasa sain,” kirjutab Marian.

Naise elukaaslane oli sel hommikul midagi koju unustanud ja otsustas lõunat kasutada selleks, et kodus einestada ja unustatud esemed kaasa võtta.

„Nii ta ootamatult sisse astus ja mu voodist magamas leidis. Kui talle rääkisin, siis oli püha viha täis. Kõva karjumine ja ukse paugutamine, misjärel ta lahkus. Öösel laekus nii hilja, et läbi une kuulsin, kui ta tuli. Minu kõrvale ta magama ei tulnud. Nii oli ta sisuliselt mitu päeva kodust eemal, kuni ta siis saabus ja vastuseid mult nõudma hakkas. Rääkisin kõik ausalt ära ja selgitasin oma hirme tuleviku ja kõige ees. Ega see polnud ka mulle lihtne. Õnneks oli rasedus alles alguses. Aga olen endiselt kindel, et ma poleks selleks praegu valmis. Tema ehk küll, sest ta on minust ka viis aastat vanem. Aga vanemateks oleks me saanud ju koos,” selgitab Marian.

Mis saab edasi?

„Mu vastused teda ei rahustanud, vaid endiselt oli ta raevukas. Muidu on ta pigem väga rahulik mees. Saan pettumusest aru, aga see on lõpuks ikkagi minu keha. Õige oleks olnud talle seda enne öelda, aga tahtsingi just vältida neid pingeid. Tahtsin rahus kõik korda ajada. Mu otsus oli kindel. Ja ei maksa teha maha, et miks siis rasestusin. Mõnikord veavad ka kaitsevahendid alt. Loodan, et aeg parandab ta haavad, et ta mõistaks mind. Me ei olnud ka sel teemal üldse rääkinud, et mida me tahaks ja kuna. Viimased kuud ei ole olnud lihtsad, sest elame ühes korteris, aga nagu ei ela ka. Temal omad tegemised, mul omad. Vahepeal räägime, aga lähedusega on raskusi. Voodisse tuleb ta niivõrd hilja või siis jääb diivanile magama. Vahepeal tundus, et olukord parem, kui tema sõbra sünnipäeval käitusime jälle nagu vanasti – tõelise paarina. Hoidsime käest ja suudlesime. Võibolla oli asi lihtsalt alkoholis. Ei usu, et ta enam mu vastu midagi ei tunne, aga praegu oleme enamuse ajast pigem nagu sõbrad või suisa võõrad. Annan aega ja ei kiirusta, aga oma otsust ma ei kahetse. Ma arvan, et me pole ainsad, kes sellise asjaga hakkama pidanud saama.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee