Lugejakiri

Lugejakiri | Ahastuses noor naine: sain teada, et isa ei olegi minu isa... (26)

Ohtuleht.ee, 29. september 2021 18:44

Leinaküünal.

Foto: Meelis Tomson

25aastane naine sai ootamatult teada, et mees, keda ta oma isaks pidas, ei olnudki tema isa.

„Isa suri suvel ära ja mind tabas lein. Ma ei tea miks, aga just sel perioodil tegi mu ema otsuse, mis mu elu ja leina veelgi suurendas,” kirjutab Margit.

„Kui kalmistul isa haual käisime ja kalmu siledaks ajasime, siis pärast läksime ema juurde kohvi jooma. Ja seal ta mulle lihtsalt prahvatas selle välja. Et isa ei olnudki minu isa. Ma olin šokis! Mul oli korraga lein ja uudishimu – kes mu isa siis on?! Miks ma sellest nüüd alles kuulsin? Ema ütles, et mu maetud isa teadis sellest. Neil oli olnud kokkulepe, et nad ei räägi sellest mulle. Et isa armastas mind nagu enda oma ja nii pidigi jääma ja olema. Aga nüüd ometigi ema rääkis. Ta ise ütles, et nägi mu valu ja tundis, et äkki see kergendaks mu olemist. Selle kõige juures on veel üks aga... Emal oli isaga ka kokkulepe, et mulle ei öelda kunagi, kes mu isa on. Ja nüüd ongi ema kahevahel – kas öelda või mitte. Mina jälle olen nii rahutu ja terve maailma peale vihane ja pettunud. Miks üldse mu ellu see teadmine anda, kui edasi on ainult küsimused. Kes on mu isa? Kas ta teab minust? Mis juhtus? Ja ema kahtleb... Me oleme sel teemal korduvalt tülitsenud. Ma ei ole ka ise temaga hästi käitunud, aga minu hing on korduvalt katki tehtud. Isa suri ja sai maetud, siis sain teada, et ta ei olnudki mu isa. Ja siis ei räägita mulle, kes mu isa tegelikult oli või on. Ema on ka vabandanud, et sellise olukorra emotsioonide tõttu lõi, aga ma ei oska edasi minna. Ja ainus, kes saab aidata – ei aita!“ on Margit nõutu.

„Ema lubas, et teeb sel aastal otsuse, kas räägib või ei. Ma piinlen ja räägin talle pidevalt, et siin ei ole enam midagi valida. Kui juba suu avasid, siis ei saa mind kannatama jätta. Ma usun, et ka mu maetud isa ei tahaks, et ma nüüd veel sellises kaoses peaksin elama. Ma ei suuda tööl ega kodus millelegi keskenduda. Mõtlen ainult ühest ja otsin internetist infot. Olen käinud sugulasi läbi, aga keegi peale ema ei näi teadvat midagi. Tuhlasin meie maakodu läbi, et äkki mõni vana pilt või kiri. Ka lapsepõlvest ei meenu mulle, et oleksin näinud fotosid emast ja mõnest teisest mehest. Või endast mõne võõra mehe seltsis. Kui ema ei räägi, siis jäängi terveks oma eluks teadmatusse piinlema. Ja emaga ei suuda ma iialgi siis enam normaalselt suhelda. Kavatsen igal viisil ajada jälgi ja leida üles see mees, kes mu isa siis olema peaks. Palkan või detektiivi appi. Praegu on veel lootus, et ema saab aru, et eksimus või mitte, aga ta peab mulle rääkima!”

Margit kirjutab, et lootus pole veel kadunud, et ema võtab mõistuse pähe ja räägib terve loo ära. „Saan ehk tagasi hingerahu ja leian üles mehe, kes peaks minu isa olema.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee