Lugejakiri | Soodsam hind võrdus hallitanud ja kopituslõhnaliste mustikatega

„Ostsime abikaasaga turult mustikaid. Meil oli sularaha täpselt 20 eurot, mistõttu palusimegi täpselt selle raha eest. Kilo oli ligi 8 eurot. Müüja pani kolm karpi kaalule ja ütles, et kokku tuleks 25 eurot, aga annab meile 20 euroga ära. Kõik oli väga viisakas ja kena. Arutasime hiljem veel autos, et kuna nad hakkasid sulgema oma putkasid, et ju tahtis kaubast lahti saada. Ja eks nende enda ostuhind on veelgi madalam. Nii läksime rõõmsalt koju ja panime marjad karpidega külmkappi. Pidin järgmisel päeval need ära pesema ja sügavkülma sättima,” kirjutab Inna.

Järgmisel päeval pärast tööpäeva võttis naine külmikust mustikad välja ja valmistus neid talveks sügavkülma sättima.

„Esimene karp oli ideaalne! Teine karp paljastas kotti avades sellise kopituse ja hallituse lõhna üles. Ja siis vaatasin, et seal karbis on päris mitmed marjad lödid ja hallitavad. Tegin kiirelt ka kolmanda karbi lahti, mis oli õnneks korras. Lihtne matemaatika ütleb, et see soodsamalt saadud karp oligi see kehvem. Tõenäoliselt oli see teistest vanem ja ta nägi meie puhul head võimalust, kuidas „soodsamalt„ see karp meile pähe määrida. Pole võimalik, et nii kehva sisuga karp oli juhus. Eriti, kuna teised kaks olid ideaalsed! Kahjuks unustas müüja mõelda sellele, et enam ma sealt midagi ei osta, sest ei saa müüjat usaldada,“ selgitab Inna.

„Kuigi leti ees oleks kummaline kilekotis neid marju uurida olnud, siis oleksin pettusest pääsenud. Ja lõpuks on tegu ju ikkagi mu raha, mis läheb niisama prügikasti. Nagu kahjuks enamus neist nö soodsamalt saadud mustikatest. Osad panin ikka külma, aga muretsen, et äkki oli see hallitus läbivalt seal karbis. Õnneks panin nad eraldi ja tean neid kasutama hakates terasemalt jälgida,„ täpsustab Inna ja lisab: „Ikkagi kehtib reegel: usalda, aga kontrolli!“