Lugejakiri | Ühikaelu rõõmud: kes korjab vannitoast juuksekarvad? (1)

„Kolisin tänavu ühikasse, kus vannituba ja köök on jagamises nelja tüdruku vahel. Muidu tunduvad kõik toredad tüdrukud, aga mind häirib jubedalt see, et keegi meist on väga räpakas,” kirjutab Madli.

„Köögis pesemata nõusid ei ole, aga toidupuru ikka laualt võib leida. Isegi see ei ole nii häiriv, kui just vannituba. No need juuksekarvad! Meil kõigil on pikemad juuksed ja pidevalt on sõel karvu täis,” selgitab tudengineiu.

Madli sõnul ei taha keegi aga nende karvadega tegeleda.

„Kui ma lähen pesema ja juba näen, et põrandal olev sõel on pikki karvu täis, siis lähen ma ise ka ainult plätudega vee alla end pesema. Ja mul pole mingit tahtmist neid karvu kokku koguda. Mõistlik oleks, et olgu või ainult üks karv, siis igaüks võtaks pärast pesus käiku need kohe ära. Aga seda ei tehta. Lõpuks viskab nii üle, et keegi koristab ära kah, aga järjepidevust ei ole. Endal vastik käia ja koristada,” lisab Madli.

Neiu sõnul on nad teemat arutanud, aga kõigil omamoodi arusaamad.

„Üks meie naabritest on kindlasti harjunud, et keegi koristab tema eest. Ma ei tea, kas see on ema või peika, aga suhtumisest saab aru. Võibolla tal kodus käis koristaja. Teiste puhul pigem see, et kiire ja unustatakse, aga siis tekib suurem kogus neid juukseid ja lihtsalt rõve koristada. Kui privaatsust niivõrd väga ei häiriks, siis mulle meeldiks, kui ühikas käiks koristaja ka tõmbaks ühiskasutuses olevad ruumid üle. Probleemide vältimiseks oleks see hea lahendus. Ma ei usu, et terve ühiselamu peale tuleks see summa nüüd niivõrd suur, et maksta ei jõuaks,” pakub Madli välja, kuid lisab, et temal pole tegelikult koristamise vastu midagi.

„Kodus tegi ema mulle ja õele lapsepõlves tabeli, kus meie kohustused igaks nädalaks silme ees olid. Kõik sai vingumata tehtud!“