Lugejakiri | Eksnaine ei anna mehele ta hukkunud isa sõrmust tagasi (6)

„Kinkisin oma endisele elukaaslasele oma isalt saadud sõrmuse. Isa uppus, kui ma olin alles laps. Olime naisega koos mitu aastat ja ta kandis seda meelsasti. Mul oli hea tunne, et minu jaoks olulisel inimesel oli midagi, mis meenutas mulle ka minu surnud isa,” kirjutab Sander.

Üle viie aasta kestnud suhe sai aga läbi…

„Suhe lõppes ja kolisime lahku, aga mu isast mälestuseks jäänud sõrmust ta tagasi ei taha anda. Ta tundvat, et see on tema oma. Ütleb, et see oli ju kingitus. Ma saan aru, aga ma ju kinkisin selle usus, et jääme kokku. Ja tulevikus saab keegi meie lastest selle mälestuseseme endale. Aga meie suhtlus ju suhte lõpuga katkes. Ja tegu on minu isast jäänud ainsa esemega, mis oli. Kas see on ikka õige, et see sõrmus talle jääb?” tunnistab mees, et jant sõrmusega on lisaks lahkuminekule järgmine põnts tema elus.

Sander on üritanud eksiga rääkida, aga muutust ei ole tulnud. „Ema soovitas mul vajadusel advokaat võtta. Aga kas sellest oleks abi? Meil ei ole ju mingit lepingut sõrmuse kohta. Ainult minu ja ema sõna, et sõrmus kuulus mu isale. Ja sõrmusel ei olegi rahaliselt mingit suurt väärtust, sest on mingist metallist tehtud. Aga emotsionaalselt on see minu jaoks oluline. Miks ma seda üldse nõudma endale pean... Ja ma poleks iial isegi kahelnud, et kui me lähme lahku, siis saan sõrmuse tagasi. Aga ei saa! See oli enamuses ka tema otsus, et me suhtega enam ei proovi. Et mulle lähedaseks olnud inimene nii alatult käitub ja mulle haiget teeb – ta ei olnud selline naine! Kui lõpuks muud enam teha ei ole, siis pean vist tema koju tungima ja selle sõrmuse varastama. Tean, et öösiti ta ei suuda ehetega magada. Kõlab totrana, aga olukord ongi totter ju,” on Sander eksis pettunud.