Urn.

Foto: Mati Hiis
Lugejakiri
1. september 2021, 18:42

Lugejakiri | Lapsed ei saa ema tuhka jagatud: ühed tahavad matta hauaplatsile, teised jagada võrdselt omavahel (14)

Perekonnas on tekkinud vastuolu õdede ja venna vahel, kes ei suuda otsustada, mida teha lahkunud ema tuhaga.

„Meie emal oli neli last. Isad on meil erinevad. Ema suri kevadel ja tema viimast soovi organiseeris just vanem õde. Tema aitas ka ema enne surma kõige enam. Ema oli korduvalt öelnud, et tema tahab tuhastamist. Nii ka sai tehtud. Probleemid hakkasid sealt, et mida tuhaga edasi teha,” kirjutab Anett.

„Meil ei ole probleeme emast jäänud vara jagamise ega millegi muuga, aga me ei suuda ühiselt leida sobivat lahendust, kuidas ema puhkama saata,” selgitab naine.

„Vanem õde tahab, et jagaksime ema tuha meie nelja vahel ära. Igaüks saaks siis oma osaga emast teha täpselt seda, mida soovib. Ma saan aru tema loogikast, et igaüks saab emast justkui mingi tüki, sest jagas ju ema end meie kõigi vahel. Aga teisalt – kuidas ma saan lasta oma ema jupitada?! See pole ju mingi rahu saamine, kui sinu jäänused jagatakse sisuliselt osadeks ja iga osaga tehakse midagi erinevat. Õde tahab säilitada tuhka enda juures anumas. Vanem vend puistaks tuha metsa alla, kus nad emaga terve elu koos seenel käisid. Mina ja noorem õde oleme seda meelt, et tuha peaks matma surnuaeda. Ja ei poolda tema tuha jagamist. Hauaplatsil oleks kõigil võimalik käia tema juures ja mälestada. Ka mõte sellest, et mu õde osa meie emast endale kapile seisma jätab... Ma ei tahaks talle külla minnes pidevalt seda meenutada, et me ema omavahel jagasime... Oleme koos rääkinud sellest, aga vanem õde tunneb, et tal on justkui suurem õigus otsustada. Ja need laused, et tema ju emaga tegeles ja teab kõige paremini... Ema ei öelnud kunagi, et jagame mu tuhk ära... Tema hellale hingele mõeldes - ma ei usu, et ta seda tahaks. Teise õega olema arutanud, et eks tal on kõigest veel šokk ja lein. Tüli ei taha kiskuda, aga õde on meil selline karm ja väga konkreetne ütleja kah. Praegu seisab tuhk urniga tema kodus riiulis, sest otsust me pole suutnud teha. Vennal on pigem ükskõik – ta nõus sellega, mida otsustame. Ma lihtsalt ise loodan, et õde nüüd ise ei hakka seal üksi selle tuhaga midagi korraldama. Siis jääk pärast see alati meie suhteid segama,” loodab Anett, et saab õdede ja vennaga rahu teha ning ema tuha matta hauaplatsile.