Tõenäoliselt ei ole Haruki Murakami maagilise realismi fännidele ja muidu suurtele raamatusõpradele võõras nimi. Küll aga ei pruugi paljud teada, et ta on juba aastakümneid tegelenud jooksmisega.
Murakami esseekogumik „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“ (Varrak, 2021) sisaldab kirjaniku mõtteid, mis on teda tabanud enne jooksmist, selle ajal või pärast maratoni lõpetamist (ja vaadake selle raamatu kaant – imeline!).
Haruki Murakami alustas kirjutamisega 1981. aastal, kui ta oli 32aastane. Umbes samal ajal hakkas ta ka jooksmas käima. Tänaseks on ta osalenud kümnetel maratonidel ja end viimse piirini proovile pannud. Oma esseedes mõtiskleb ta, mida jooks talle kui kirjanikule tähendab ning kuidas jooksmine ja kirjutamine sarnased on. Muu hulgas leiab sealt ka filosoofilisemaid mõtteid, näiteks räägib autor, kuidas tema meelest peaksid inimese elus valitsema prioriteedid: „Sa pead teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, pole su elus piisavalt fookust ega teravust.“ (lk 44) Raamatut lugedes saab selgeks, et kirjanik elab oma elu väga kindlate reeglite järgi, mis on kindlasti ka tema niivõrd suure edu üheks põhjuseks.
Murakami suure fännina olen selle raamatu lugemist pikalt edasi lükanud, kuid kui see mulle lõpuks suisa eesti keeles kätte toodi, oleks olnud narr see lugemata jätta. Kuigi kartsin, et sel raamatul pole mulle midagi öelda, olin positiivselt üllatunud, kuidas see motiveeris mindki suve jooksul hommikuti trenniriideid selga panema ja jooksuringile minema. Laske end inspireerida, Murakami oskab seda hästi.
Kommentaarid (0)