„Nukitsamehe“ režissööri Helle Karise poeg: minu meelest on mu emal kultuuriloos märkimisväärne koht, kuid riik ei tulnud pakkuma, et teeme väärika ärasaatmise (4)

vana laul:"... kes on rikas, see saab hauda kätel kantud, kes on vaene, see saab käru peale pantud." Õnneks on laulul positiivne sõnum -- "aga mulle siiski ükstakõik on see! Ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee."

Praegu on selline reformidejärgne aeg, mil inimese või lahkunu väärtust hinnatakse ainult jõukuse põhjal.

Riik ei tulnud pakkuma?? Kelle amet riigis on jälgida, millal keegi sureb ja hakata matuseid organiseerima.. ? Ehk oleks võinud ise minna ja "riigile" märku anda, et võiks toetada ja märgata..? Ise ei küsi, aga nüüd viriseda on ka veidi imelik... Helle Karise panus on muidugi suurepärane, imeline naine..