Saladuslik Mura – mis küll on Jäneda viimase mõisaproua fenomen?

Kui prantslanna Alexandra Lapierre’i raamat „Mura leegitsevad mälestused“ möödunud aastal eesti keeles ilmus, inspireeris see Jäneda mõisa tegevdirektorit Enno Musta tellima näidendit Kristiina Jalastolt. Oli ju Mura ehk Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg (1893–1974) Jäneda mõisa viimane mõisaproua. Madis Kalmeti lavastus „Naine Salamandri tähtkujust“ esietendus mõned päevad tagasi Jäneda Pullitalliteatris.

Värvikas karakter

Tegelikult on Jänedal Mura legendi juba aastakümneid madalal tulel keedetud – mõisa ajalugu tutvustatakse alati ka viimase mõisaproua eluloost rääkides. Pealegi oli Mura uskumatult värvikas persoon – tal olid armulood Maksim Gorki ja ulmekirjanik Herbert Georg Wellsiga, ta oli mitme suurriigi luureteenistuse tähelepanu all kui salaagent. Naise suhtlusringkonda kuulusid Nikolai II, Stalin, Winston Churchill, Charles de Gaulle.

Tema kirglikust suhtest Briti diplomaadi ja salaagent Robert Bruce Lockhartiga on vändatud filme. Lockhart oli üks agentidest, kelle koondkujuna lõi Ian Fleming oma James Bondi tegelaskuju. Lockhartiga samal ajal istus Muragi trellide taga, kui neid kahtlustati atentaadis Leninile. Lockharti köitis Mura põlgus pisimurede vastu ja meeletu uljus – ellusuhtumine tegi naisest oma saatuse käskijanna.

Mõistatuslik naine

„Mura oli naine, kes oli oma ajast ees,“ ütleb Enno Must. „See oli aeg, kus viktoriaanlik maailmakäsitlus oli lagunemas, arusaamad muutumas vabamaks. Erksa meelega Mura nihutas arusaama sellest, milline üks naisterahvas on ja kuidas käitub ... Eks ka suur juhus mängis rolli, mis viis ta kokku maailma mõjuvõimsate meestega.“

Naise fenomeni üle arutledes mõtiskleb Enno Must: „Mura elas üle 20. sajandi alguse ülimalt keerulised, hullud ajad – sõjad, riikide lagunemised ja kandis endas isiklikku armastustraagikat. Ta siiski suutis organiseerida samal ajal ka oma laste elusid ja tagada, et elu jätkuks parimal viisil. Minu jaoks on Mura mõistatuslik, tema fenomeni lahkamine jätkub.“

Mingis mõttes süüdimatu

Mura osatäitja näitleja Ursula Ratasepp on öelnud: „Võimalik, et tänases päevas ei pruugiks ta kujuneda fenomeniks. Aga omas ajas oma julguse, oma nõudmistega, oma käitumisega, oma mingis mõttes süüdimatusega ta selleks kindlasti kujunes.“

Dramaturg Kristiina Jalasto tunnistab, et enne näidendi tellimist polnud ta paruness Murast midagi kuulnud. Ent luges naisest kirjutatud raamatuid ja käis kohal Jäneda mõisas. Kristiina sõnul peitub parunessi fenomen selles, et naine tegutses laia haardega ja paljudki ta elu aspektid jäid saladuseks.

„Oleks tahtnud uskuda, et ta otsiski lihtsalt armastust ja tegi neil otsingutel paratamatult valikuid, mis kahjustasid teisi. Paraku ei saa aga mööda vaadata kummalistest juhtumistest ja kokkusattumustest, mis jätsid ta ellu äärmuslikult keerulistes ning ohtlikes olukordades. Emana on raske mõista ka tema pea olematut suhet oma lastega,“ ütleb värske näitemängu autor.

Muusa rollis

Tõstamaa mõisas mängib aga R.A.A.A.M. teater näitemängu „Läbi kõigi elude ma otsin sind ...“. Teatrijuht Märt Meos tellis selle Udmurtia lavastajalt Damir Salmzianovilt juba 2019. aastal. Esietendus pidi toimuma eelmisel suvel, ent lükkus pandeemia tõttu edasi.

„Kuna Mura lugu ja elu on võimas, huvitas mind, kuidas Venemaa dramaturg seda näeb. Pealegi oli Mura pikki aastaid lähedalt seotud Vene suure kirjaniku Maksim Gorkiga,“ räägib Meos. „Ja ongi hoopis teistmoodi lähenemine, sest lavastus pole niivõrd Murast kui muusast, kellest on ammutanud inspiratsiooni nii kirjandusklassikud kui ka spioonilugude kirjutajad.“

Endla teatri näitleja Jane Napp ütleb samuti, et mängib hoopis muusat, „kes ilmutab end vahepeal Murana oma kunstnikule, keda on vaja tema loomingulisel teel suunata ja toetada.“

Jane sõnul köidab teda parunessi elujanu ja julgus. „Imetlen naisi, kes jäävad patriarhaalses ühiskonnas naisteks. Mura elas oma elu jooksul mitmeid elusid, kuid ei tohi unustada, et ta oli ka lihtsalt inimene. Kahtlemata tugev isiksus ja tänu oma naiselikule energiale ning tarkusele oli Mura mõnelegi muusaks. Kuid mulle tundub, et kõike, mida teised tema kohta, või ükskõik kelle kohta räägivad, ei tasu alati tõepähe võtta. Mitte et ma seaksin kahtluse alla, et tegemist oli unikaalse inimesega. Seda ta kindlasti oli.“

Proovide ajal mõtles Jane kõige enam aga sellele, „kuidas me peame hoidma hingi. Nii enda kui ka teise inimese hinge tuleb suhtuda austusega, eriti juhul, kui inimest ennast meie seas enam ei ole, sest sel juhul puudub tal võimalus end kaitsta.“

2011. aastal lavastas Hendrik Toompere jr samuti ühe Mura-loo – Urmas Lennuki näidendis „Pärast surma Jendalis“ oli peaosas Merle Palmiste.

Raamatuid Murast eesti keeles

Alexandra Lapierre’i „Mura leegitsevad mälestused“ (2020) – autor kirjutas mahukat teost kolm aastat ning käis ainest kogumas ka Jänedal.

Mati Laos „Punane Mata Hari“ (2015) – raamatu teljeks on armulugu inglise spiooni Robert Bruce Lockhartiga, ent käsitletakse kokkupuuteid ka teiste ajalooliste isikutega.

Nina Berberova „Kassi hing“ (2007) – siin varjutavad ajaloosündmused ja kuulsad persoonid raamatule pealkirja andnud Maria Benckendorffi, jättes ta pigem tagaplaanile.

Oskar Kruus „Parunessi pihtimus“ (2004) – romaani sündmused hargnevad pärast Mura abikaasa, Jäneda mõisniku Johann Benckendorffi salapärast mõrva 1919. aastal.

Tania Alexander „Lapsepõlv Eestis“ (1995) – Mura tütre Tatjana mälestused lapsepõlvest Jänedal ja Kalijärvel iirlannast lapsehoidjaga, kõrval kulgeb ka ema lugu. Tania elas pärast sõda Genfis ja New Yorgis, temast jäid maha kolm last.