Lugejakiri

Lugejakiri | Hotellitöötaja rõõmud: tuba oli täis kasutatud mähkmeid, vann oli verine ja voodilinad plekilised (42)

Ohtuleht.ee, 16. juuli 2021 17:30

Puhas ja korras vannituba, kuhu iga külaline rõõmuga sisse astuks.

Foto: Jörgen Norkroos

Hotellis töötav noor naine kiidab, et tema töö on koroona muutnud küll ebakindlamaks, aga palju puhtamaks. Praegused kliendid polevat nii rahakad ega jootrahaga lahked, aga jätvat endast maha palju puhtamad ja viisakamad toad, mida suisa rõõm koristada.

„Rahvast käib palju vähem ja rohkem on kohalikke, aga tunduvalt lihtsam ja meeldivam on ka töö,” kirjutab 27aastane Mai, kes töötab ühes pealinna hotellis.

„Praegused kliendid ei ole ehk nii rahakad ja kasutavad soodustusi, mida varem ei olnud. Jootraha jäetakse palju vähem – kui üldse. Aga milline lust on jälle tube koristada! Varasemalt oli minu arust ületatud juba igasugu inimlikkus,” selgitab Mai.

Naise sõnul ei häiri teda ka see ebakindlus, et kas hotellid peavad üldse veel vastu või tuleb uksed sulgeda.

„Teeninduses ikka tööd leian. Kui ei, siis kasvõi Soomes midagi ikka saab. Aga ka hea jootraha nimel ei tahaks praegu enam igasugust jama koristada.”

„Meil käis aastas korduvalt üks püsiklient oma perega, kes jättis maha toa, mida keegi meist vabatahtlikult koristada poleks soovinud. Imikust jäänud mähkmed vedelesid laual ja laua all, voodilinade vahel ja isegi potti oli neid visatud. Korra oli seetõttu ka korralik ummistus meil majas.

Leidus neid kliente, kes eelistasid voodi asemel magamist vist vannis, sest vähe polnud olukordi, mil kogu kupatus voodist oli vanni tiritud. Loomulikult ka sinna jäetud! Saiakesed ja viinerid linade vahel polnud mingi uudis! Ükskord pidin ise šoki saama, sest vannituppa astudes oleks nagu suurem seatapmine sealt üle käinud. Seintel verised jäljed ja põrandal loigud, aga vann veel kõige hullem. Ma ei kujuta ette, mis seal tehtud oli või millega, aga normaalne see pole! Vesi ei läinud sellest vannist kah alla. Käisin veel kangemat ainet otsimas, et seda haiget laga sealt kokku ja puhtaks saada. Koju minnes oli endal päris hull peavalu ja ajas iiveldama. See vaatepilt ja selle koristamine- jube!” meenutab Mai kogetut.

Naise sõnul on igasugused elulised jäägid normaalsus, millega koristaja oma töös ikka kokku puutub.

„Kui mõni ei oska harja kasutada, siis ega too ei õpi vist kunagi. On pikemalt peatujaid, kelle triipe käidki igapäevaselt küürimas. Nad ise sellega rahul ega tunne mingit ebamugavust. Prügikastid on ka tubades olemas, aga on teatud sort inimesi, kes ei pea neid vajalikuks. Midagi ei ole vaja või kuulub prügi hulka- viskab selle suvalisse kohta maha. Kas voodisse, lauale, vaibale või kasvõi seifi. Voodilinade vahelt võis veel varasemalt leida igasugu plekke, aga praegused külastajad teevad osad ise suisa voodi hommikul lahkudes ära. See tuleb küll meie mõistes üle teha, aga tõesti – mõne toa puhul mõtled, kas seda üldse kasutati. Kolleegidega oleme arutanud, et ise tahaks hotellist lahkudes, et jääks endast ikka enam-vähem normaalne olukord maha, aga paljudel on sellest ükskõik.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee