Lugejakiri | Mees jäi õllest ilma ja ründas mind! Ei tahaks teda seepärast kohe maha jätta, aga haiget ka enam saada ei taha... (10)

„Oleme viis aastat koos olnud ja ta pole kunagi minu vastu kätt tõstnud. Tal on küll mõned korrad aastas vihahood, mil ta võib võtmeid loopida ja end kuidagi välja elada, aga kunagi ei ole ta mind puutunud. Peagi saab nädal, aga olen siiani juhtunust ehmunud,” kirjutab Kaidi.

Asi sai alguse sellest, et paarike oli õhtul kodus suurema koristustöö ette võtnud. „Tahtsime puhkuseks kodu puhtaks saada, et rahulikult ringi reisida ja nautida. Õhtul pidime poest veel midagi mõnusat näksimiseks võtma ja filmi vaatama. Kodus oli kõik korras ja jalutasime mõnusalt vesteldes poodi. Poes tegime tiiru ja võtsime, mis plaanis. Korraga kõlas signaal, et pood suletakse 15 minuti pärast. Olime ringiga juba kassade juures, mistõttu tundus, et aega on piisavalt. Kui umbes viis minutit hiljem kassani saime, siis turvamees kiirustas, et laske õlu ruttu läbi. Ei saanud esiti arugi, milles asi oli. Sest pood pidi kümneni lahti olema ja aega maksta peaks olema. Siis selgus, et kell ongi kümme, et minut aega jäänud. No loomulikult ei jõudnud me neid jooke enam maksta. Mees muutus minu üllatuseks tujukaks. Viskas oma rahakoti letile ja läks õlut tagasi viima. Mõtlesin, et okei – ju ta on väheke pettunud, et pärast suurt koristustööd lõõgastumiseks tehtud plaan jääb täitumata. Tuli tagasi ja oli ikka tujukas. Üritasin temaga rääkida väljas, et see pole ju põhjus vihastumiseks. Ja mina ju ei olnud süüdi, et ajaga nii läks. Lisaks pole ju suur asi, kui sel õhtul õlut ei saa – oleme üle! Turtsus ja oli vihane. Koduni nii me vaikisime lõpuks,” selgitab Kaidi.

Kodus said asjad külmikusse laotud ja Kaidi üritas uuesti mehega suhelda. „Mulle ei istu selline vaikimine, vaid tahan koha selgust saada. Mõtlesin, et lähen ja kallistan teda, pakun välja, et meil on kodus ka vahuveini, mille võime külma panna. Sain käed talle ümber panna, kui ta mind nii järsu liigutusega lükkas, et vajusin küljega uksepiita ja kukkusin koridori. Nii õnnetult, et puusa lõin ära vastu istumispingi teravat otsa. Kukkudes väänasin hüppeliigese ära. Uskumatu, aga ma ei saanud isegi püsti.

Mees justkui ehmatas korraks, aga keeras siis selja ja ütles, et kas on vaja esineda ja draamat teha. Ja nii ta läks teise tuppa arvutisse. Mul oli jalg nii valus, et ma ei saanud sellele isegi toetuda. Olin juhtunust nii šokis, et vedelesin põrandal vist kümme minutit vähemasti. Nuuksusin ja värisesin. Lõpuks pidin end püsti ajama kuidagi. Sidusin elastiksidemega jala kinni, et toetaks. Kõndisin toas tooliga ringi. Õnneks hakkab paistetus järgi andma.

Kas see oli nüüd koduvägivald?! Ma usun, et ta ei tahtnud midagi sellist. Aga samas mingil mõttetul põhjusel üldse mind tõugata... Ja ta pole seda varem kunagi teinud. Eks ta ikka ehmatas, et ma nii hullult kukkusin. Järgmisel hommikul küsis, et kuidas jalg on. Üritas leppida. No mida ma seal ikka tüli üleval veel hoian. Mehe sõnul ei saanud ta ise kah aru, mis tegi.

Aga ma ise nüüd mõtlen, et kas edaspidi võibki nii olla, et mingist suvalisest asjast tõuseb tüli, mille ta lahendab kätega... Ja võib see süveneda, võib ta mind lüüa?! Ma senini mõtlen, et mis see kõik oli, mis toimus. Mis ma valesti tegin või teisiti oleks saanud teha. Hoida eemale ehk, aga see pole minu moodi. Seni pole meil kunagi sellist konflikti olnud, mis lõpeks füüsiliselt. Ise hoian praegu mehest teadlikult eemale. Vist on ikka mingi hirm, sest jalg on seni tundlik. Ta küll ei tahtnud ju seda, juhtus nii, et kukkusin kehvasti, aga valu annab endast märku ja meenutab. Võibolla peaks nõustamisele minema, sest selle tõttu mehest ju kohe loobuda ei tahaks. Haiget ka enam saada ei taha,” ei tea Kaidi, kuidas peaks eluga edasi minema.