Naistearst ja Tartu vägistamisohvrite keskuse looja Kai Part koos abikaasa Ilmariga vabariigi aastapäeva vastuvõtul.Foto: Erlend Štaub
Ilmar Part 8. juuli 2021 13:12


Tulevasele abikaasale Kaile tulin külla 1990. aasta suvel, kui olin 23aastane. Abiellumise plaane meil siis veel ei olnud, lihtsalt oli armastus ja soov koos olla.

Mulle oli see esimene kord oma elus Eestisse tulla. Minu meelest siis veel Euroopa suunalt Tallinna otselende ei olnudki. Sõitsin lennukiga Helsingisse ja edasi laevaga. 

Eks see esimene tulek oli ikka eufooriline. Suurt igatsust tundsin keele mõttes, mida olin saanud ainult kodustelt õppida. Milline ahhaa-elamus see on, kui tänaval räägivad kõik eesti keelt! Kogu maa oli täis seda ühte keelt, mille kasutamine Inglismaal oli väga piiratud! Seda on teisedki öelnud.

Eesti keel oli mulle küll kodune, kuid sõnavara oli piiratud. Selge see, et eesti keel jääb puudulikuks, kui oled iga päev inglise keeles suhelnud. Raamatuid oli lihtne lugeda, aga ajakirjanduskeel on teistsugune, sellest oli hoopis keerulisem aru saada. Paar esimest aastat andis see tunda.

Oli ruumi, oli maad, oli õhku

Kanadast olid paljud minu põlvkonna väliseestlased selleks ajaks juba Eestisse kolinud. See oli tore seltskond, kõigil ootused ja tunded samamoodi laes. Osa neist on siia pidama jäänud, osa ka tagasi läinud.  

Siinsed noored olid tollal hästi lootusrikkad: kõik oodatu hakkab lõpuks ometi toimuma, vabadus tuleb! Olid väga toredad peod ja kokkusaamised.

Oma sugulastega sai ikka palju kontakte vahetatud, sain siin tuttavaks isegi sellistega, keda varem ei teadnud. Ka need kohtumised olid väga vahvad. 

See maa meeldis mulle väga. Inglismaa on vana ühiskond, kus kõik on paigas, kõik on nii nagu peab. Seejuures on maa ülerahvastatud ja ruumi vähe.

Eestis oli täiesti vastupidine seis. Oli ruumi, oli maad, oli õhku. Kõik võimalused olid olemas! Inglismaalt oli siia väga ahvatlev tulla. Peale selle veel armastus, mis kutsus. 

Hakkas tekkima Eestisse kolimise mõte. Õige hetk tuli 1992. aastal. Miks just siis? 

Oli kokkusattumus, et Londoni riigifirma, kus töötasin, läks erastamisele. Uued omanikud tahtsid personali vähendada. Selle asemel, et vägivaldselt koondada, lasti minna neil, kes tahtsid. Koondamistasu maksti ka. Oli hea alus teha muutusi oma elus. 

Kui mu vanemad nutsidki, siis salaja. Minu nähes mitte ja ma arvan, et nad ei võtnudki seda eriti traagiliselt. See ei olnudki enam nii ekstreemne muudatus, piirid olid juba lahti. Minule jäi võimalus minna neile ja neil tulla mulle külla. Paar tundi lendu ja oledki kohal! 

Naine õppis Tartu ülikoolis, kolisin sisse tema ühetoalisesse erakasse Kastani tänaval. Kogu selle aja oleme vaid kodusid vahetanud, aga Tartu on jäänud.

Mina registreerisin end Tartu ülikooli vabakuulajaks ja käisin loengutes. Õppisin natuke vene keelt ka, aga seda ei saa pidada hariduseks. 

Tööalaselt sain aga hakkama kuidagi iseenesest. Kõige kauem olen Eestis leiba teeninud tõlkijana. Tänu sellele, et mul oli inglise keel suus, tekkisid tõlkimise ja korrektuuri tegemise võimalused. Kogu Eestil oli vaja välismaaga suhelda, nii oli vaja ka ülikooli jaoks mitmesugust infot tõlkida või inglise keeles teadustöid kirjutada. Hakkasid tulema välisüliõpilased, kellele oli vaja ingliskeelset teavet jagada. Algul sain tööd ülikooli peahoones teabetalituses, hiljem pikemalt botaanikaaias botaanika ja ökoloogia instituudis.

Tõlgin ikka eesti keelest inglise keelde. Nii hea mu keelevaist ei ole, et eesti keelde tõlkida. Sõnad on üks asi, aga lauseehitus on inglise keele mõju all ja läheb vahel viltu. Samamoodi on Eestis kasvanuna raske tabada inglise keele lauseehitust.

Ajad olid sellised, et tegeletud sai ka impordi ja ekspordiga. Tõime sõbraga siia piljardilaudu ja jukebox'e, mis mängisid vanu vinüülplaate. Üks plaadimasin on sõbra juures Tartus veel alleski. 

See tuletab meelde, et töötasin vahepeal sellises firmas nagu Võidusõidutehnika, kus ma tegelesin välissuhtlusega ja tegin neile ka kodulehte. Seal sain oma Inglismaal õpitud inseneriteadmisi natuke kasutada, aga ka pool seda kohta oli keelega seotud.

Suur osa auru remondi peale

Abielu Kaiga kasvas meie kooselust iseenesest välja. Abiellusime 1994. aastal ja esimene laps sündis 1995. Siis oli selge, et mu elu jääb Eestisse.

Sel ajal läks päris palju auru remontimise peale. Elamufond oli siin 1990. aastatel vilets, paljudes korterites ja majades olid kuivkempsud. Esimeses korteris, kuhu abikaasaga elama läksime, tuli kraanist ainult külma vett. Vesi tuli soojaks ajada pliidi peal ja pesta ennast keset kööki pesukausis. See oli kaunis ebamugav ja kui vähegi saime, käisime tuttavate juures nende mugavustega korterites duši all.

Enne abiellumist ostsime majaosa, kus samamoodi mugavusi ei olnud. Esiplaanile tulid ehitustööd: pidime rajama kanalisatsiooni, vetsu, vannitoa, vahetama palke. Tegime kõike ise ja sõprade abiga. See oli väga põnev ehitusalane õppimise aeg. 

Praegune kodu Karlovas on samuti majaosa, aga suurem. Siia kolisime juba kakskümmend aastat tagasi ja ka siin tuli ehitustöid otsast alustada: põrandad üles võtta, rajada vannituba ja vets, vahetada aknad, torud ja elekter, korda teha katus. Ühesõnaga, kapitaalremont.

Kuna meil on olnud vanad majad, siis pole plastakende teed läinud. Huvi on olnud pigem restaureerida, kasutades vanu materjale. 

Kui praegu Tartu kinnisvarakuulutusi vaadata, siis kuivkempsuga maju enam palju pole. Enamikus majades on esialgne kapitaalremont tehtud, kommunikatsioonid ja põhiasjad paigas. Nüüd on pigem vaja sanitaar- või iluremonti. 

Oleme naisega Tartu eluga väga rahul, ei tahakski Tallinnas elada. Kuigi Tartus oleme justkui omaette, naise sugulased on Tallinnas. Väike mure oli sellega vaid siis, kui lapsed olid väikesed ja polnud võtta vanaema-vanaisa, kes oleks tulnud ja neid hoidnud. 

Nüüd on meil juba lihtsam, sest vanem, 25aastane poeg elab meiega ühises leibkonnas. Õppis eriala selgeks Manchesteri ja Edinburghi ülikoolis, nüüd on Eestis tagasi ja kavatseb siia jääda. 

Meil on kolm last, väiksemad on praegu 11- ja 14aastane. Oleme püüdnud oma lastele õpetada inglise keelt, et nad saaks suhelda kõikide oma sugulastega. 

Minu ema ja isaga suhtleme regulaarselt ja see on mulle oluline. Inglismaa on ju osa minu minevikust, selle vastu ei saa.

Tagasi kolimise igatsust mul tekkinud pole. Isegi mitte natukest. 

Järgneb.