Lugejakiri | Ehmatus missugune: leidsin oma mehe Tinderist! (3)

„Käisime sõbrannaga kinos ja kohvikus niisama jutustamas. Mu sõbranna on vallaline ja on endale konto teinud. Ta loodab, et äkki ikka satub mõni tore mees sealt tema teele. Nii me mingi hetk vaatasime siis pilte ja sõbranna rääkis taustaks mõne loo, kuidas tal kohtamistel läinud on. Ja üks hetk tuli ekraanile minu mehe pilt... Ma sain päris šoki kohe,” kirjutab Epp.

„Sõbranna vist esiti isegi ei taibanud, et miks mul selline reaktsioon. Küsis, et kas mõni mu eksidest, aga ka teda üllatas info, et tegu mu praeguse mehega. See pilt oli mehel tõesti osavalt valitud, sest iga suvaline tuttav teda sealt ära ei tunneks. Mina tean aga igat tema nurka ja näoilmet. Vaatasin profiili ja olin esiti sõnatu. Minu mees ja istub Tinderis! Sõbranna lohutas, et äkki on ikka mõni hea selgitus, et maksa närvi minna kohe. Mis selgitaks seda, et suhtes inimene istub Tinderis?! Ei miski!” oli Epp pärast ehmatust lihtsalt vihane ja pettunud.

Naised pidasid aru, kas Epp peaks mehelt otse nõudma, et milles asi, aga tulid palju paremale ideele.

„Tegin endale konto ja andsin mehele märku, et olen temast huvitatud. Loomulikult mitte iseendana. Kurb tunnistada, aga enne meie kohvikust lahkumist – ta vastas ja tahtis kohtuda. Ja ilusti pakkus välja nädalavahetust, mil ma lastega pidin Pärnusse sõitma. Loomulikult ei kavatsenud ma enam kuhugi sõita, vaid viisin lapsed sinna koos vanaemaga, et ise mehega nädalavahetusel kohtama minna. Jäin ööseks sama sõbranna juurde, kes teadis, mida plaanin,” selgitab Epp, mida ta plaanis.

See aeg kohtumiseni möödus naise sõnul närvitsedes ja muretsedes.

„Ega ma ei suutnudki välja mõelda, et mida ma talle siis ütlen. Mis üldse saab?! Kuidagi sõbranna abiga sain õigeks ajaks õigesse kohta. Plaanisin olla nimelt see, kes hilineb. Ja seal mu mees oligi! Veel eriti galantselt ja roosiõis näpus. Ma lähenesin pikalt tema jaoks märkamatult. Alles viimastel sammudel märkas ta mind ja tundis ära. Nägu oli mind nähes tulipunane ja ma ei ole varem märganud, et ta niivõrd palju higistaks. Ta ulatas mulle roosi ja küsis igasuguseid küsimusi. Ma ei pannud isegi tähele, et mida ta küsis. Mina tahtsin saada vastust, et miks tema siin on. Enne midagi asjalikku ei tulnud, kui ütlesin, et mina olengi see naine, keda ta siin ootas. Siis oli su vahtu täis ja ei osanud midagi öelda. Jalutasime eemale parki ja üritasime seal rääkida. Ma nii hoidsin enda tagasi, sest tegelikult oleks röökida tahtnud. Ega ei saanudki midagi aru temast. Tema tahtis lihtsalt proovida ja kogeda, et igatseb seda nö „liblikad kõhus„ tunnet. Ma uurisin, et kas ma peaksin ka konto tegema, et kõike seda kogeda, mida ma temalt enam ehk ei saa. Ütles küll, et saab aru, et lollisti tegi, et oleks võinud minuga rääkida ja ühiselt lahenduse leida. Aga praegu olen küll solvunud. Läksime küll ühe autoga koju ja mees kustutas oma konto, aga kas ma saan teda usaldada? Tundub, et ka mu tunded on pärast seda käiku muutnud. Ma ei suuda mõelda meist, sest oleme nagu nüüd ikkagi kaks erinevat inimest. Ma ei saanudki vastust, mis oleks saanud siis, kui ta oleks kohtunud naisega, kellega oleks need liblikad seal kõhus olnud. Kas siis oleks ta teisega voodisse läinud?! Ja jõuangi samasse punkti – mis mõte on meie suhtel?! Mida ma nüüd tegema peaksin... Kas proovima end ja teda taas armuma panna? Või ise selle suhte lõpetama. Ta ju sisuliselt reetis minu ja meie pere. Tema seda nii ei näe, vaid ajab ikka, et tahtis lihtsalt katsetada ja midagi teistmoodi elus teha. Varsti hakkab meil puhkus, aga ma ei tahaks üldse temaga koos puhata. Laste ees üritan head nägu teha, aga nad midagi vist ikka tajuvad. Pinge on meie kodus. Ja head lahendust kah ei paista.“