Kui soovid oma suvepäevi ja -öid täita kaunite, salapäraste ja kohati ka naerma ajavate lugudega, pakub Mehis Heinsaare novellikogumik nii oma fantaasiarikaste, peaaegu lausa et muinasjutuliste lugude ja kauni keelekasutusega palju avastamisrõõmu.
Heinsaare kogumikus „Võlurite juures“ (Paradiis, 2021) saab lugeja osa 37 novellist, mis on kirjutatud aastatel 1997–2020. Nende seas on nii rõõmsaid kui ka veidi süngemaid lugusid, millest mõni jääb lugejale kindlasti kauaks südamesse.
Siinkirjutaja üheks lemmikuks on kindlasti „Rändaja õnn“, milles n-ö nimitegelane, kelleks ongi rändaja õnn, seikleb erinevate inimeste ja olevuste sees nii lustakalt, et ajab lausa kõva häälega naerma (mida ei juhtu just tihti). Südamesse jättis jälje ka „Liblikmees“, kus peategelane Anselm soovib tsirkusesse mustkunstnikuna tööle minna, kuid tal on üks viga – kui ta midagi sügavalt läbi elab, hakkab tema ihust lenduma liblikaid.
Novelle lugedes leidsin end mõtlemas Franz Kafkast ja Mihhail Bulgakovist, kelle lood minus samasugust elevust tekitanud on. Kui kellelgi seostus nende nimedega kooli ajal lehitsetud kohustuslik kirjandus, mis üldse huvi ei pakkunud, siis soovitan Heinsaare teosele siiski võimaluse anda – killuke maagiat ja naeru kulub meie kõigi ellu ära.
Kommentaarid (0)