Sünnipäev võib hoolimata mõnusast tordist tuua vahel pettumuse.
Foto: Mercury Press & Media/ScanpixLugejakiri | Rikutud sünnipäev: mu ema ei oska lapselapsele vanaemaks olla (32)
Enda sünnipäeva ema juurde tähistama läinud naine pettus oma emas, kes ei taha lapselapsele heaks vanaemaks olla ega last hoida.
„Mul oli nädalavahetusel sünnipäev, mida tähistasime meie juures Võrumaal. Pühapäev võtsin on mudilase kaasa ja sõitsin enda emale pealinna külla. Ema ise meile tulla ei tahtnud, et palav ja pikk maa sõita. Ega mul ju valikut väga polnud. Ja mõtlesin, et saan kunagiste sõbrannadega kokku ja vanaema olla lapselapsega. Päris nii see ei läinud,” kirjutab Anu.
„Pettusin, sest mu ema ei osanud lapselapsega midagi teha. Mu ema lihtsalt ei oska vanaema olla. Õigemini sain sellele lihtsalt taaskord kinnitust,” kurdab naine.
Anu sõnul pidi ta ise enda ema suunama, et ta ema üldse lapselasele tähelepanu pööraks temaga tegeleks.
„Ja isegi siis pidin silma peal hoidma. Ometigi olid need üksikud hetked. Mudilane on peagi saamas pooleteistaastaseks ja tatsab pidevalt ringi. Kui ma ema juures telefoniga rääkisin ja laps plehku üritas panna, siis vanaema ainult istus diivanil ja ei liigutanud lillegi. Pidin talle hõikama, et kas saad last vaadata. Väga kummaline! Kui mu laps alles beebi oli, siis ei julgenud ta teda sülle võtta. Suisa imestan, kuidas minust suur inimene sai. Tean, et minu vanaema käis sageli mind hoidmas, tegi süüa ja hoolitses meie kodu eest. Aga minu ema ei oska vanaema olla. Või ta lihtsalt ei taha. Aga me näeme niigi aastas vaid mõned korrad. Kas siis ei ole huvi lapselapse vastu? Et võtaks ja suhtleks temaga, mängiks. Või pakuks mulle kasvõi selle 15 minutit aega iseendale. Võibolla tahan ma liiga paljut, aga teisi vanaemasid vaadates see nii ei tundu. Ja ei maksa mind halvustada, sest tean isegi, et lapse tegin iseendale, mitte vanaemale. Aga kuidagi kurvaks teeb, et vanaema huvi ei näi tundvat,” kurvastab Anu.
Naise sõnul tundis ta end ema juures võõrkehana, mistõttu jäi ainult üheks ööks.
„Ka sõbrannadega kokku ei saanud. Sõin ema juures koogi ära ja tulin järgmisel hommikul tagasi. Mees sai juba õhtul meie telefonivestluses aru, et olin tusane. Ka tema arust on minu ema käitumine veider. Õnneks on tema ema abivalmis ja käitub tõelise vanaemana, kes pakub ise igal sammul abi ja tuge. Mitte, et seda niivõrd palju isegi vaja oleks, aga hea tunne on küll. Eks ma ikka loodan, et lapse kasvades ehk tekib emal huvi temaga koos teatris käia või kasvõi kohvikus.”
Kommentaarid