„MÕTTEKOHT“ | Ühe insuldist paranemise lugu: „35aastasena keeldud vaatamata kõikidele märkidele uskumast, et sul on insult.“

Mõned haigused võivad meid tabada sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Insult, mis on maailmas südamehaiguste järel sageduselt teine surma põhjustaja ning suurim invaliidsuse tekitaja, on üks selline.

Nagu välk selgest taevast tuli see ka Veronikale, kes hommikul Tallinnasse lähetusse sõitma asutades tundis küll peavalu, kuid pani selle magamata öö arvele. Õhtul Tartusse naastes sai ta aru, et asjad on hullud – üks jalg kõndis oma teed ning ka kõnelda oli keeruline. Aga ikkagi keeldus ta seda uskumast ja läks koju. Jõudnud oma viiendal korrusel asuvasse korterisse, istus ta toolile ja rohkemat ei mäleta.

Insuldi puhul öeldakse, et aeg on aju. Veronikal vedas, sest kodus olid tema pooleteisteaastane laps ja abikaasa ning ta sai kiiret abi. Aga väga sageli jääb abi insuldihaigete jaoks hiljaks ning seetõttu võib taastumine olla keerulisem või minna hoopis hullemini.

Millega on insuldi näol tegu, mida tähendab sellesse haigestumine noorele inimesele, kuidas käib sellest haigusest taastumine ning kas seda on võimalik ka ennetada, sellest värskes taskuhäälingu saates räägimegi.

 Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.