Kultuur

KATKEND RAAMATUST | Domina Katrina peab enda korteri all salajast sadomasosalongi. Taksojuht Toomas unistab inim-prügikotiks olemisest. Nende elud põimuvad ühe päeva jooksul 

Toimetas Terttu Jazepov, 21. juuni 2021 12:00
Foto: Terttu Jazepov

Sandra Jõgeva teose „Üks päev aastal 0“ (Rahva Raamat, 2021) tegevus toimub 16. septembril 2020 Tallinnas, kus põimuvad domina Katrina, taksojuht Toomase, töötu ja võlgades Jarmo ning teiste tegelaste elud.

Taksojuht Toomas oli ülimalt õnnelik, et tal õnnestus jälle Põhu tänav 7 ette takso väljakutse saada. Toomas oli nimelt ühe selle maja elaniku, domina Katrina suurim fänn. Ta oli Katrinale juba kaks nädalat järjest iga päev ühe meili kirjutanud, kirjeldades põhjalikult fantaasiat, mida tal oli olnud juba aastaid aega lihvida ja täiustada.

Samal teemal

Toomas ei mäletanud enam täpselt, kus ja millal ta Katrinat esimest korda nägi. Oli see nüüd ühe Eesti telekanali õhtune saade, kus reporter külastas naise salongi, või oli see tookord, kui Katrina arvustas hommikutelevisioonis üht sadomasoteemat käsitlevat filmi. Igal juhul oli see tema, Toomase jaoks armastus esimesest silmapilgust, olgugi nende kahe vahel ekraan ning päris elus polnud Toomas Katrinat eales kohanud. 

Võimalik, et Toomas oli Katrinat esmakordselt nähes külas oma vanavanematel, kuna tal endal telekat ei olnudki. Pärast seda tekkis tal selle kauni, natuke kurja ilmega naise suhtes ootamatu, intensiivne ja tema elu sõna otseses mõttes üle võttev kinnisidee. Toomas avastas varsti, et armastas Katrinat sama palju kui autosid, täpsemalt sedaane. Kuna naine oli ühes oma kahest intervjuust üleriigilises telekanalis, mis mõlemad suurt furoori tekitasid, maininud, et päris mitmed tema kliendid on palunud tal end kinniseotuna kuhugi sõna otseses mõttes vedelema jätta, ärkasid nüüd Toomase peas fantaasiad, mis ühendasid tema kaks suurt kirge – uue ja vana. Autod ja Katrina.

Toomas kujutas ette, ja erutus kasvas seejuures järsult, kuidas oleks, kui Katrina, kogenud vastupandamatu vampnaine, suleks tema, endast tunduvalt noorema nohikutüüpi Toomase, viimase sedaan-tüüpi auto pagasiruumi. Ja jätaks ta niimoodi oma maja hoovi pargitud autosse terveks ööpäevaks. Toomas ei osanud oma elult midagi rohkem enam soovidagi; kui, siis ehk seda, et see tema unelmate naine käiks teda aeg-ajalt seal pagasiruumis üle vaatamas. Tal, Toomasel, oleksid käed paksu kareda köiega kinni seotud, samuti jalad. Talle oleks tropp suhu topitud, nii et appi karjuda ta ei saaks. Inimesed käiksid hoovis seisvast sedaanist aeg-ajalt mööda ega aimaks, et seal lebab oma elu kõige erutavamat fantaasiat parasjagu läbi elav Toomas. Ja tropp tema suus võiks olla muidugi mõista Katrina aluspesu, tema seksikad mustast pitsist aluspüksid! 

Ja loomulikult oli Toomas omajagu pettunud, kui Põhu tänav 7 maja ette astus hoopis natuke veidralt mõjuv, mingite kaltsudega oma pea ja näo kinni katnud pikk kõhn naine. Pole midagi teha, pikale veninud koroona on mõned inimesed ikka hulluks ajanud, mõtles Toomas ja võttis suuna vanalinna poole, kuhu kummaline naine minna soovis. Ta oleks väga tahtnud teada saada, millise akna taga Katrina end siin majas tegelikult varjab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee