Lugejakiri | Õnnetu naine: tahaksin minna munarakudoonoriks, aga mees ja ema ei luba. Ehk teeksin seda salaja? (2)

„Mul enda sõbranna on hädas rasestumisega, mistõttu puudutab see teema mind eriti lähedalt,” alustab oma lugu 27aastane Ivi. „Me abikaasaga oleme ka ise lastest rääkinud ja plaanime neid tulevikus, aga praegu saaksin ja tahaksin teisi aidata. Olen ise valmis protseduuride ja ebamugavusega, et saada munarakudoonoriks, aga mu mees ei luba. Mõtlesin korra ka sõbrannale ise appi tulla, aga sellest vastumeelsusest saan mehe poolt aru, sest siis näeksin tõesti justkui osa endast kasvamas sõbranna peres.”

Samas ei mõista naine, miks ta mees on vastu, kui keegi teine mõnes teises Eesti otsas tänu Ivile lapsevanemaks saab. „Ta väidab, et Eesti on nii väike, et kindlasti komistaks me kunagi selle lapse otsa. Ja tema ei taha, teda häirib, et mõni teine mees justkui minuga lapse saab. Olgu või meditsiiniliselt, aga ikkagi – ta ei taha. Oleme päris mitu korda tülitsenud selle üle. Praegu on jälle vaikne periood, sest märtsis alles tõusis see teemaks, siis kui mu sõbranna hakkas doonorit otsima. Ma pole ise ideest loobunud, aga mehega tülis ju ka ei taha seetõttu olla.”

Naine on mänginud ka mõttega, et teeks seda salaja. „Aga seda vist väga ikkagi ei varja. Ma pole valetamises üldse hea, reedaksin ise mõne totaka lause või asjaga. Siis oleks veel suurem tüli majas. Samas on ju tegu minu kehaga ja mina läheksin doonoriks. Praegu tundubki, et ma ei saa ise enda keha üle otsustada. Ja ma ei anna ju endast ära midagi sellist, millest puudust peaksin tundma. Samuti ei kaasne mulle mingeid kohustusi edaspidi. Mul ei ole ka ühtegi tuttavat meest, kellelt küsida arvamust. Tuttavad pered, kes meil on, siis seal tundub natuke veider seda teemat üles võtta. Ja neil ka juba lapsed olemas, mis võib ju muuta seda arvamust. Olen enda mehelt küll küsinud, et kui oleksin enne temaga kohtumist juba munaraku kellelegi andnud, siis poleks ju midagi teha. Väidetavalt ta mind seetõttu maha ei oleks jätnud ega kosimata. Aga nüüd puksib vastu nagu pull. Ei taha ka tulla kaasa arsti juurde, kes selgitaks selle kõik talle lahti. Selle asemel rääkis sellest minu emale, kes tõmbas samuti pasunad ja viled tööle. Nüüd käib tema mulle peale, et saagu ma enne ise laps, siis jagagu oma munarakke. Ise on veel naine, kes võiks ju mõista neid, kes ehk ei saa niivõrd lihtsalt lapsi. Ema muudkui ähvardab, et vaadaku ma ette, et äkki mees ärkab kah mingi hetk mõttega mõnd naist rasestumisega aidata. Igatahes suur segadus ja draama ühe lihtsa soovi pärast teisi aidata,” ei kavatse Ivi oma mõttest veel siiski loobuda. „Praegu ootan, vaatan ja lasen emotsioonidel rahuneda.”