Lugejakiri | Vend ei tule surevat isa vaatama, sest jäeti pärandusest ilma (14)

„Vend on minust seitse aastat vanem ja elab oma perega ligi 20 kilomeetrit meist eemal. Mina olen oma perega isa juures meie lapsepõlvekodus. Olen isale haiguse ajal toeks olnud ja eks seetõttu isa ka niimoodi otsustas. Kunagi rääkisime, et teeb pooleks mulle ja vennale, aga viimased aastad on rasked olnud, kuid vend on ainult külas käinud. Hooldus ja hoolitsemine on minu õlul olnud. Seetõttu ei tunne ma ka, et see oleks ebavõrdne kuidagi,” kirjutab Tiiu.

Nüüd seisab Tiiu silmitsi aga teise murega, sest surev isa igatseb ka oma poega näha.

„Isa küsib ja kutsub, küsib minult, et millal tuleb. Proovin enda emotsioonidega võidelda, et vastu pidada, aga nüüd veel vend ka pirtsutab. Ma ei saa aru, miks ta ei täida surija soovi ja ei tule. Kas tal endale ei ole soovi siis isaga veel kohtuda? Hakkan juba mõtlema, et ei tule ta ehk ka matustele. Kas tõesti on pärandus isast olulisem... Kui mul oleks teine elukoht, siis ma oleks valmis ise minema ja selle koha vennale jätma. Või müüma ja raha jagama. Aga ma olen perega siia talukohta niivõrd palju panustanud raha, aega ja hinge, et see oleks hingeliselt valus kaotus. Isa soovib, et see jääks meie perre edasi,” selgitab naine.

Tiiu on abikaasaga arutanud ja pakkunud vennale, et võtavad pangalaenu ja maksavad talle mingi osa kohast välja.

„Ta ei ole nõus! Ta tahab rohkem, kui ma pakkuda saan. Pank ei anna mulle niivõrd palju laenu, sest viimati niigi tõstsin laenukoormust, et hoonetel katused vahetada ja vesi sisse tuua. Ja minu kõnedele ka ei vasta. Saadab ainult sõnumeid. Ja mu vennal ei ole elus kehvasti läinud. Tal on töökoht, kus tal on hea palk. Et asi ei ole rahas, vaid ta on lihtsalt kade. Aga selle kadeduse tõttu lasta isal surra teda vaatama tulemata?! No andke armu! Ma ei saa ju venda röövida ja teda isani tuua. Isa tervis ei kannata enam venna juurde viimist. Ometigi tahaks ta soovi täita. Ja olen kindel, et ka venda jääb piinama see, kui ta isaga veel korra rääkida ei saa. Ahastus on igapäevana kaaslane ja lahendust leida ei oska,” kurdab Tiiu ja loodab, et ta vend teda siiski kuulda võtab.