Lugejakiri | Vanatädi suri ära, aga lapsed teda matma ei tule (9)

„Mu vanatädi suri sel talvel. Ei saa öelda, et ta oleks oma lastele eeskujulik ema olnud ja alati olemas, aga ta oli ikkagi nende ema. Kui vanatädi juba voodihaigeks jäi, siis võeti talle küll hooldaja, aga omad lapsed vaatamas ei käinud. Ka hooldaja eest tasus enamuses neil vald. Kui vanatädi lapsed eelmine suvi meil külas käisid, siis ei raatsinud nad emale külla minnes isegi mähkmeid ega ravimeid osta. Võtsid kilo banaane ja läksid. Ma tean, et nende lapsepõlv pole olnud emaga lihtne, aga ta on neid periooditi ikka aidanud. Näiteks lapselapsi käis küll vanatädi mõned aastad sageli hoidmas. Nüüd ei mäleta need lapsed oma vanaema ammugi mitte,” kurdab 47aastane Lea.

Kui Lea vanatädi suri, siis ajaski kõik tuhastamisega seotud asjad korda hooldaja, kes naise juures elas. „Nad ei tulnud oma emaga Soomest isegi hüvasti siia jätma. Koroonaviirus küll möllas, aga sellise põhjusega oleks kindlasti tulla saanud. Lasid ema tuhastada ega näinudki teda. Kui aus olla, siis ei tundnud nad muret ka tuhastamisele kulunud raha kohta. Rääkisin hooldajaga ja ta tunnistas, et lapsed ei pakkunud midagi. Imestan, et vald aitas maksta, kuigi tal ju lapsed olemas. Ja nüüd jäetigi vanatädi tuhk krematooriumi seisma. Olen mõelnud, et peaks ise äkki sekkuma ja aitama vanatädil lõpuks viimsesse puhkepaika jõuda. Aga mulle ju tuhka kätte ei anta. Ja ta lapsed peaksid vähemasti selle viimase sammu ise astuma. Ma loodan, et nad tulevad ka sel suvel kodumaale ja võtavad vastutuse oma ema ees. Kui sügiseks lahendust ei ole, siis uurin mõnelt juristilt, mida tegema peaksin, et saaks vanatädi maetud,” on Lea otsustanud veel mõned kuud sugulastele armu ja aega anda.

Lea leiab, et hoolimata elus tehtud vigadest – vanatädi väärib viimset puhkepaika.