KATKEND RAAMATUST | Veetkem üksainus päev sama ruttamata nagu Loodus, laskmata end rööpast välja lüüa igal teelesattunud pähklikoorekesel või sääsetiival

Peatükist „Kus ma elasin ja milleks“

Meelepetteid ja eelarvamusi hinnatakse nagu vastuvaidlematuid tõdesid, sellal kui tõelisus ise on muinasjutuline. Kui inimesed peaksid pidevalt silmas asjade tõelist olemust ega laseks end eksitada, siis võiks meie elu praeguse maailmakorraldusega võrreldes sarnaneda tuhande ja ühe öö lugudega. Kui me lähtuksime ainult sellest, mis on paratamatu ja millel on olemasoluõigus, siis kostaks kõikidelt tänavatelt vastu muusikat ja luulet. Ruttamata ja targalt vaadates näeme, et igavesti ja tingimatult püsib ainult suur ja väärtuslik ning et tühised hirmud ja tühised naudingud on kõigest tõelisuse varjud. Teadmine sellest teeb alati rõõmsaks ja ülendab meelt. Silmi sulgedes, magades ja end näivusest petta lastes tekitavad ja toidavad inimesed ise vana kivinenud elulaadi, mis tugineb puhtalt pettekujutlustele. Elu mängivad lapsed taipavad tõelisi seaduspärasusi ja seoseid selgemini kui täiskasvanud, kes pole suutnud väärikalt elada, kuid kes usuvad end olevat kogemuse – tegelikult ebaõnnestumise – võrra targemad. Ühes India raamatus on kirjutatud, kuidas „kord elas vürsti poeg, kes varases lapseeas oma sünnilinnast kaugele viiduna ja puuraiduri käe all üleskasvanuna pidas meheikka jõudes end selle harimata rahva liikmeks, kelle hulgas ta elas. Üks tema isa kaaskondlastest aga leidis ta ja avaldas talle tõe tema päritolu kohta, nõnda et ta väärkäsitus hajus ning talle sai selgeks, et ta on vürsti poeg. Samamoodi on hingega,“ jätkab india filosoof, „mis teda ümbritsevast juhuslikkusest eksitatuna iseenese suhtes segadusse satub, kuni mõni püha õpetaja avab talle tõe ja talle selgub, et ta on braahman.“ Ma näen, et meie, Uus-Inglismaa asukad, elame nõnda armetult sellepärast, et meie pilk ei tungi asjade pealispinnast sügavamale. Me arvame, et see, mis näib, ka tõepoolest on. Kui keegi võiks kõndida läbi meie alevi ja näha ainult tõelisust, mis te arvate, mis saaks siis Veskitammist[1]? Kui ta kirjeldaks meile seda, mis tema silmadele seal avaneb, siis ei tunneks me seda paika äragi. Vaadake õige terase pilguga palvelat või kohtumaja või vanglat või poodi või elumaja ja öelge, mis on teie silme ees tegelikult, – ning nad kõik pudenevad põrmuks. Inimesed hindavad tõde kui midagi kauget ilmaruumi rajal, teispool kaugeimat tähte, enne Aadamat ja pärast viimset inimest. Igavikus on tõepoolest ehtsust ja ülevust. Ent kõik need ajad, kohad ja sündmused on siin ja praegu. Jumal ise teostab end käesolevas hetkes ega ole aegade ääretuses iial jumalikum kui just praegu. Ning meie oleme suutelised haarama kõike, mis on ülev ja kõrge, ainult jäägitult meid ümbritsevasse tõelisusse sukeldudes. Kõiksus vastab alati ja kuulekalt meie ideedele: olgu meie liikumine kiire või aeglane – meie rada on maha märgitud. Pühendagem oma elu siis ideaalide sõnastamisele. Pole veel juhtunud, et luuletaja või kunstniku hunnitumad ja õilsamad mõtted oleksid jäänud ellu viimata kasvõi järeltulevate põlvede poolt.

Veetkem üksainus päev sama ruttamata nagu Loodus, laskmata end rööpast välja lüüa igal teelesattunud pähklikoorekesel või sääsetiival. Ärgakem vara ja paastugem või võtkem oma hommikueinet vaikselt ja häirimatult, laskem võõrastel tulla ja minna, laskem kelladel heliseda ja lastel nutta – elagem päeva raiskamata. Milleks anda alla ja vooluga kaasa minna? Säilitagem tasakaal ja jäägem pinnale ka keskpäeva madaliku murdlainetuses ja lõunasöögiks nimetatud kohutavas veekeerises. Sellest hädaohust mööda loovinud, olete pääsenud: ülejäänud tee läheb allamäge. Oma vaimu kokku võttes purjetage sellest hommikuvirge jõuga mööda, masti külge seotult ja pilku ära pöörates nagu Odysseus. Undab masinavile – laskem tal unnata, kuni tal jääb hääl pingutusest kähedaks. Heliseb kell – milleks joosta? Kuulakem enne järele, millise muusikaga on tegu. Võtkem end kokku ja rühkigem ning pressigem end läbi sellest kujutluste ja eelarvamuste ja tavade ja meelepetete ja näivuse porist ja saastast, neist uhtmeist, mis katavad kõikjal maakera pinda, Pariisis ja Londonis, New Yorgis ja Bostonis ja Concordis, kirikus ja riigis, luules ja filosoofias ja religioonis, kuni me jõuame tõelisuse kindlale põhjale, kus kivid ei veere ja kus võib öelda: See on päris; ning saavutanud selle üleujutustele ja pakasele ja kahjutulele kättesaamatu point d’appui[2], võib hakata rajama müüri või riiki, või püstitada sinna laternaposti või mõõtsamba – mitte nilomeetri[3], vaid realomeetri, et tulevased sajandid võiksid aeg-ajalt kindlaks määrata, kui paksuks on pettuse- ja näivusekiht aja jooksul kasvanud. Tõsiasjale otse ja lähedalt otsa vaadates te näete, kuidas päike helgib tema kummalgi tahul nagu vahedal saablil, ning tunnete, kuidas selle magus tera lõikub teisse südame ja üdini, ja nii te võite rõõmuga lõpetada oma asjalikud askeldused. Tähendagu see elu või surma – me ihaldame vaid tõde. Kui me oleme tõepoolest suremas, siis antagu meile kuulda meie viimset korinat ja tunda jäsemetes külma hingust; kui me oleme elus, siis võtkem end kokku ja jätkakem.

Aeg on vaid jõgi, kus ma käin õngitsemas. Ma joon temast, juues aga paistab mulle kätte tema liivane põhi ja ma näen, kui madal ta on. Tema kerged vood libisevad oma teed, igavik aga jääb. Meelsamini jooksin ma sügavamalt ja õngitseksin taevas, mille põhja katab tähtede killustik. Ma ei suuda neid loendada. Ma ei tea, mis tähega see tähestik algab. Ma olen alati kahetsenud, et ma pole sama tark nagu siis, kui ma sündisin. Mõistus on nagu kirves: ta lõhestab ja raiub endale tee asjade olemusse. Ma ei taha oma kätega teha rohkem kui just hädapärast vaja. Mu pea on mu käed ja jalad. Ma tunnen, et mu parimad võimed on koondunud sinna. Vaist ütleb mulle, et mu pea on loodud puurimiseks nagu mõnel loomal nina ja esikäpad, ja ma tahan temaga kaevata ja puurida endale tee nende küngaste sisemusse. Mulle näib, et kõige ohtram veesoon on kusagil siin lähedal, nõiavits ja maa alt kerkivad udujooned näitavad mulle teed: siin ma hakkan kaevama.

[1] Veskitamm (The Milldam) – tänavalõik Concordi keskuses, mille läheduses asusid kõik tähtsamad asutused.

[2] Point d’appui (pr) – lähtepunkt.

[3] Nilomeeter oli muinasajal Egiptuses Memphises seisnud mõõdupuu, mis näitas veetaset Niiluses. Kuna nil tähendab ladina keeles eimiski või tühjus, siis võib „nilomeetris“ ja „realomeetris“ näha vastandeid ka gnoseoloogilisel tasandil.