Kultuur

KATKEND RAAMATUST | Kõik armastavad Emmie Blue'd. Aga miks ta siis endiselt vallaline on? 

Toimetas Terttu Jazepov, 12. juuni 2021 12:00

Lia Louise teose „Kallis Emmie Blue“ (Rahva Raamat, 2021) nimitegelane lasi aastaid tagasi lendu punase õhupalli oma nime, aadressi ja suure saladusega. Selle õhupalli leidis Prantsusmaa rannalt Lucas Moreau. Ta kirjutas tüdrukule kirja ja neist kahest said lahutamatud sõbrad. Neliteist aastat hiljem on Emmie Lucasesse meeletult armunud, kuid ei julge seda talle tunnistada. Kui Lucas kutsub Emmie rannarestorani õhtusöögile, et Emmielt ühte asja küsida, on too veendunud – lõpuks ometi palub noormees ta endale naiseks. Aga elus ei lähe ju kõik nii, nagu plaanitud, ega?

Esimene peatükk

Ma olin valmis, nii valmis, et ta palub mu kätt. Nii valmis, et lausa särasin õnnest, ja küllap ka õhetasin näost nagu punapõsksed tänavalapsed Charles Dickensi romaanides – peksleva südamega tomat. Alles viis minutit tagasi oli kõik ideaalne, ja ma ei võta seda sõna naljalt suhu, sest mitte miski, olgu see nii imeline kui tahes – inimesed, suudlused, peekonivõileivad –, pole päriselt ideaalne. Aga seekord oli. Restoran, küünlad laual, terrassi kõrval rand, kus lained vaikselt loksusid, vein, mis maitses peaaegu täpselt samamoodi nagu see, mida me jõime üheksa aastat tagasi oma kahekümne esimesel sünnipäeval ja mille nimi pole mulle sestsaadik meelde tulnud. Postide ümber keritud tulukesed puidust terrassil, kus me istusime. Meretuul. Isegi mu juuksed olid täpselt õige fassongi võtnud, esimest korda pärast… noh… pärast ilmselt ainukest korda, kui nad üldse õige fassongi võtsid, mis juhtus tõenäoliselt siis, kui ma veel Walkmanist muusikat kuulasin ja olin veendunud, et Jon Bon Jovi satub kunagi paariks päevaks Ramsgate’i, põrkab minuga kokku ja kutsub mind Wimpysse burksi ja friikaid sööma. Ja Lucas. Muidugi Lucas, aga tema välimus on loomulikult alati nii ideaalne, kui olla annab. Nüüd sulen ma silmad, pihk laubale surutud, põlved külmal vetsupõrandal, ja mõtlen temale, kes ta seal teisel pool seina istub. Nägus, inglise rikkuri stiilis. Nahk Prantsusmaa päikesest kergelt pronksistunud. Erkvalge särk triigitud, kraenööp lahti. Kui me kõigest paar tundi tagasi siia jõudsime, kiiruga veini tellisime ja kaks eelrooga omavahel ära jagasime, jäin teda silmitsema ja kujutasin uneledes ette, millised me võime paista teistele õhtustajatele siin loojuva päikese taustal. Kes me olime nende võõraste inimeste meelest, kelle siluetid liivaribal meie terrassist mööda lonkisid, kingad näpus kõlkumas? Küllap jätsime mulje, et me oleme kokku loodud. Jätsime mulje õnnelikust paarist, kes on tulnud randa õhtust sööma. Võib-olla aastapäeva tähistama. Või midagi muud. Ehk jätsime lapsed koju, et kahekesi väljas käia. Kaks last. Üks poiss, teine tüdruk.

„Ma olen täitsa pabinas, Em,“ alustas Lucas itsitades, asjatas kätega laual, keerutas nimetissõrmes olevat sõrmust, „kardan sinult küsida.“ Ja sellel hetkel, selle laua ääres, selles restoranis – mille vetsus ma nüüd redutan – tundsin ma vist suuremat valmisolekut, suuremat veendumust kui iial varem. Olin valmis ütlema jah. Mul oli isegi plaan, mismoodi ma seda ütlen, ehkki Rosie väitis, et kui ma liiga palju harjutan, siis jätan lõpuks mulje, nagu vaevleks ma kõhukinnisuse käes ja tegelikult ei tahakski jah öelda, ja „täna õhtul sa ei peaks rääkima niimoodi, nagu sul oleks maniaki püssitoru vastu selga surutud, Emmie, sest vahel sa räägid niimoodi, eks ole, kui sa närvi lähed„. Ent täna hommikul praamiga siia sõites ma siiski harjutasin seda mõttes, ainult natukene. Oleksin öelnud midagi armsat, midagi vaimukat, nagu näiteks: „Miks see sul nii kaua aega võttis, Lucas Moreau? Mulle meeldiks see väga.“ Ja tema oleks mul üle laua kätt surunud – üle sellesama sämbulise servaga laudlina, mis on katnud Le Rivage’i väikeseid ümmargusi laudu sestsaadik, kui me siin käinud oleme – ja pärast koju minnes oleksime kõndinud mööda randa ning nagu ikka oleks Lucas peatunud seal, kust ta aastate eest minu õhupalli leidis. Oleks mind kindlasti suudelnud. Auto juures oleks ta ilmselt seisma jäänud, pikkamisi ja kõheldes mind suudlema kummardunud, võtnud mu lõua pöidla ja nimetissõrme vahele. See oleks olnud tal neljateistkümne aasta jooksul esimene kord mind suudelda, meil mõlemal oleks olnud suus merikarpide ja kuldpaberis piparmündikommide maitse, mis arvega taldrikule jäeti, ning lõpuks oleksin ma hingata saanud. Sest asi oleks olnud seda väärt. Neliteist aastat sõprust ja kuus aastat allasurutud tungi talle öelda, mida ma tema vastu tegelikult tunnen – see ring oleks pidanud täna õhtul täis saama.

Vähemalt nii ma arvasin. Seda ma ei oodanud. Seda, et ma kükitan siin tualetis kägaras maas, ideaalsel õhtul, meieideaalses restoranis, meie ideaalses rannas, pärast ideaalset õhtusööki, mis vahib mulle nüüd restorani tualetipotist vastu, peeneks näritud ja välja oksendatud, justkui kunstniku käega visatud kõige kuradi masendavam hingehävitav katastroof. Ma arvasin, et ütlen jah. Paar minutit tagasi arvasin – hoolega harjutatud täiuslik vastus keeleotsal, selg sirge ja silmad tähti täis –, et ütlen jah sellele, et meist, maailma parimatest ja vanimatest sõpradest, saavad pruut ja peigmees. Paar. Meie kolmekümnenda sünnipäeva eelõhtul. Sest mida muud peaks Lucas minult küsima, mida ta telefoni teel küsida ei saa?

Ma arvan, et mul õnnestus hästi varjata šokki, mida ma tema küsimust kuuldes tundsin, justkui kõva kõrvakiilu, ning pikka iiveldama ajavat valu, mis mul kõhust läbi käis, kui tema sõnad pikkamisi minusse valgusid nagu läila siirup mööda tordikülgi. Mul vajus suu ammuli. Vist vajus, sest mehe naeratus kustus, silmad tõmbusid kissi nagu muretsedes ikka.

„Emmie?”

Ja siis ma ütlesin seda. Sest ma teadsin üle laua tema poole vaadates, et midagi muud ma öelda ei saa.

„Jah.”

„Jah?” kordas ta, kergitas liivakarva kulme, tema laiad õlad lõtvusid kergendusest.

„Jah,” vastasin uuesti, ja enne, kui ma midagi muud öelda jõudsin, tulid pisarad. Pisarad, mille ma meisterlikult teise kanalisse suunasin, pean tunnistama. Lucase meelest ei väljendanud mu pisarad sel hetkel ahastust, südamevalu ega hirmu. Need olid õnnepisarad. Rõõmupisarad, sest ma olin uhke oma parima sõbra ja tema üüratult tähtsa otsuse üle; olin liigutatud, et mind osalema kutsuti. Sellepärast ta kergendusest naerataski. Sellepärast tõusis ta toolilt püsti, tuli ümber ümmarguse küünaldega laua, kükitas minu kõrvale maha ja võttis mul oma tugevate kätega ümbert kinni.

„Ah, ole nüüd, Em!“ naeris ta mulle kõrva. „Ära nii palju ka vesista! Teised inimesed arvavad, et ma olen mingi kaabakas, kes õhtusöögil tüdruku südame murrab või midagi sellist.“

Naljakas. Sest just täpselt selline tunne mul oli.

Ja siis see tuli: kuum vahk kerkis kõhust üles rindu. „Ma pean vetsu minema.”

Lucas tõmbus eest, endiselt kükakil, ning ma ei tahtnud, et ta midagi küsiks, mulle silma vaataks. Ta saaks kohe aru.

„Pea on täna hommikust saadik natsa imelik,“ valetasin. „Migreeniks kisub, ise tead, milline ma olen. Peab valuvaigisteid võtma, vett näkku pritsima…“ Pritsin ma jee. Ajan ma jee oma meigi laiali. Aga filmis öeldakse ju nii, eks? Ja sel hetkel ei tundunud miski nagu päriselu. Ei tundu praegugi, kui ma kallistan siin avalikku – ehkki säravpuhast – tualetipotti, mis on täis õhtusöögi- ja veinijäänuseid, kõigest tund aega tagasi säravate naeratuste ja põnevusvärina saatel tellitud.

Abiellub. Lucas abiellub.

Mees, kes on olnud neliteist aastat minu parim sõber, mees, keda ma armastan, abiellub üheksa kuu pärast naisega, keda ta armastab. Naisega, kes ei ole mina. Ja mina pean peiuneiuna altari ees tema kõrval seisma.

Teine peatükk

Kabiini uksele koputatakse.

Excusez-moi? Ça va?”

Ma olen alati valjusti oksendanud; öögin nii kõva häälega, nagu annaks profipoksija vaim mulle seestpoolt peksa, ja küllap tahab too inimene – too mureliku häälega heategija teisel pool ust – kinnitust, et kabiinis ei toimugi parasjagu midagi sellist, sel ajal kui tema käsi peseb.

Naine küsib minult prantsuse keeles midagi arusaamatut, mulle jäävad kõrva sõnad „partner„ ja „restoran“. Siis jääb ta vait ja ma kuulen tema kingade sahinat põrandaplaatidel, lukus kabiiniuks kääksatab veidike, justkui oleks ta ligi astunud ja kõrva vastu ust surunud. „Kas ma kutsun kedagi? Kuidas teil seal on?“ Hääle järgi otsustades on naine noor. Rahulikult osavõtlik. Ilmselt üks selline ilmarahva aitaja nagu Marie. Marie on see, kes läheb appi tänaval tuigerdavale joodikule, kellele enamik inimesi ei julgeks ligigi minna, räägib temaga rahustaval ja soojal toonil, ilma hirmuta, ilma et tema paduheast peast käiks kordagi läbi mõtet: „Sel inimesel võib ju nuga olla, kuramus, ja mina tahaks hea meelega pensionieani välja elada, tänan väga.“ Tegelikult pole see mingi ime. Pole ime, et nad jälle koos on. Pole ime, et Lucas Mariega abiellub.

„Halloo?” küsib naine jälle.

„Oi. Ei-ei, kõik on korras,“ vastan ma, hääl kime ja pingul. „Pole muret. Kõik on hästi. Merci. Merci beaucoup.“

Ta kõhkleb. „Olete kindel?”

„Jah. Tänan. Tänan teid väga.” 

Ta ütleb veel midagi arusaamatut, siis kuulen ma hinge kääksatust ja ukse vaikset kolksu, saatjaks kõlarist tulvavad klassikalise muusika romantilised helid. Tõmban vett ja ajan end pikkamisi püsti, põlvedes torgib, kui veri jalgadesse tagasi nõrgub, lõua juures ripneb lahtihargnenud juuksesalgu niiske ots. Uskumatu, et ma tõesti oksendasin. Nii äkki. Nii tugevasti. Täpselt nagu „Emmerdale’is”, kus nad vapustavaid uudiseid kuuldes alati kraanikausi kohale viskuvad ja pärast mõnda aega äravooluava jõllitavad. Nii dramaatiline, nii üle vindi ja ebareaalne, mõtleksin ma praegu, kui jutt käiks seebiooperi kangelasest. Aga paistab, et mul on õnnestunud elada peaaegu kolmekümneseks, ilma et ma oleks elu käest piisavalt kõvasti peksa saanud.

Võtan telefoni, teen selle lukust lahti ja otsin WhatsAppist meie akna välja. Tahtmatu liigutus, mille mu sõrmed teevad enne, kui aju jõuab vahele segada. Harjumus. Alati minu esimene käik. Lucas Moreau, viimati nähtud 18.57. Pole sees. Muidugi pole ta sees. Istub teisel pool vetsuust, tulukestega ehitud rannapoolsel terrassil, tühi tool ja poolik kauss küüslauguga merikarpe tema vastas, ning ootab mind. Vahin meie viimaseid sõnumeid, mis on saadetud kõigest seitse tundi tagasi:

Emmie: Siin praamil istub mingi mees minu kõrval ja sööb külmakotist kalmaari mida pekki???? APPI!

Lucas: Hahaha, tõsiselt?

Emmie: Hais võtab pildituks.

Lucas: Ma siis ootan sind nuusksoolaga. Pea vastu, Emmie Blue! Sa oled kõvast puust.

Nii ütleb ta alati. Nii vastab Lucas minu arvukatele kõhklustele, minu muredele. Kui ma olin seitsmeteistaastane ja jõulude ajal üksi kodus ja helistasin talle oma tillukesest korterist lauatelefonilt, paludes jumalat, et ta võtaks toru ja ma saaksin ometi kellegi häält kuulda, kostsid liini teisest otsast just needsamad sõnad. Nagu ka siis, kui ma Ramsgate’ist ära tulin ja teise linna kolisin, et pääseda kolledži koridoris käivatest sosinatest, müksudest ja pilkudest. Ja neli aastat tagasi, kui Adam jättis maha minu ja tolle väikese korteri, mida me kahekesi üürisime. Kui külmakotis kalmaar kõrvale jätta, ütles Lucas seda viimati peaaegu poolteist aastat tagasi, kui ma ei jaksanud enam tolle väikese korteri üüri ise maksta ja kolisin oma träni pisikesse iga ilmaga tulipalavasse kaheinimesetuppa, mida üüris välja alumisel korrusel elav tõredavõitu eraklik majaperenaine. „Sa saad hakkama,“ ütles Lucas FaceTime’is, oma voodist minu voodisse. „Sa oled kõvast puust, Emmie Blue. Pea seda meeles.“ Huvitav, mida ta praegu ütleks, kui see poleks tema ise, kelle pärast ma keset põhirooga tualetikabiini põgenesin? Tõenäoliselt naeraks: „Jeerum, Em, kuidas see veel juhtus?“ Ja lisaks: „Aga kuule, ise on loll. Kui ta aru ei saa, milline oivaline naine sa oled…“

Libistan telefoni kotti tagasi, pesen käsi ohtra seebiga, mis lõhnab nagu pesuloputusvahend, ning ajan end peeglirea ees sirgu. Ei saaks arugi. Minu välimus ja enesetunne ei lähe üldse kokku – iiveldust ja vabinat ei paista kusagilt. Südamevalu ka mitte. Ma olen täpselt niisama mukitud ja särav nagu siis, kui ma kaks tundi tagasi Lucase vanematekodust tulema hakkasin, kui välja arvata silmanurgas laiali läinud ripsmetušš, mille ma ära tupsutan. Suurepärane. Ta ei tohi midagi aru saada. Eriti praegu.

Lükkan ukse lahti, peatun korraks, et kaht naeratavat lõhnastatud naist mööda lasta, ning kõnnin edasi – aeglaselt, kindalt ja nii sirgelt, kui vähegi saan. Vaikne häältesumin seguneb klaasikõlina ja nugade-kahvlite kriiksumisega taldrikutel ning liiga vaikse muusika kaduvate helidega. Õhk on paks nagu Le Rivage’is ikka, lõhnab küüslaugu ja sidruni ja rannast õhkuva meresoola järele. See on üks mu lemmikkoht. On alati olnud. Seinad ja terrassilauad on mälestustest läbi imbunud. Arvukad lõputud suvepäevad ja sihitud rannas uitamised viimase kolmeteist aasta jooksul on lõppenud just siin. Need unelmate maja sõidud, kui me kilomeetrite kaupa ringi kimasime, Lucas äsja ülikooli lõpetanud, mina ülendatud ajutiselt administraatorikohalt alalisele, ning tohututest lossidest ja neljasaja aasta vanustest räämas talumajadest möödudes hoogu maha võtsime, endale tulevast kodu valisime, arutasime, mida muuta, mida samaks jätta, kui maja oleks meie oma. Muidugi eksis Lucas iga jumala kord Honfleuris ära – see oli peaaegu traditsioon –, pidas auto kinni ja küsis talumeestelt juhatust, ning just siia tulime avatud köögist kostva grillisärina ja rahuliku lainemüha saatel tankima. Arvukaid eelroogi, soolaseid rosmariiniga üle riputatud friikartuleid ja mõnikord ka ainult õlut. Rääkisime autosõitudel ja nende seinte vahel kõigest. Põhiliselt aga tulevikust ja sellest, mis meid tulevastel aastatel ees ootab. Kas me oskasime ette kujutada seda? Mitte niivõrd Lucase abiellumist, vaid… seda. Kas me üldse arvasime, et see on võimalik? Et miski tuleb lõpuks meie vahele ja muudab kõike. Meid.

Astun avatud klaasuksest õuelaudade juurde ja näen Lucast enne, kui tema mind näeb. Siin väljas on vaiksem, õrn siidsile meri loojuva päikese sumedas kumas, justkui vanas filmis. Lucase pilk viibibki seal, lillakal silmapiiril, küünarnukk laual, käsi lõuga hõõrumas. Siis ta pöördub ja näeb mind, tema näole ilmub tohutu valge naeratus. Mure. Näen seda vilksamisi.

„Hei,“ küsib ta, „kas sul on kõik korras?“

Jään oma tooli taha seisma, surun kaarja puitseljatoe pihku. Noogutan Lucasele, manan näole naeratuse, kuid ei suuda siiski poolelijäänud õhtusöögi taga tema vastas istet võtta. Arvasin, et suudan, aga ei suuda. Kurk on käre. Sapimaik on suus. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, siin, selles restoranis, tema sinakashalle silmi, tema tedretähti, mille tähtkujud on mulle üdini tuttavad, võiksin nutma pursata. Katastroof. Vaat mis on tänane õhtu, ilma et Lucas seda teaks. Täielik katastroof. Üldsegi mitte see, millest ma seal puupüsti täis kalmaarihaisusel praamil unistasin.

„On sul midagi selle vastu, kui ma tagasi lähen?”

Lucas tõuseb samuti püsti, silub päevitunud käega valget särgiesist. „Ei. Ei, mul pole midagi selle vastu. Päriselt ka, Em – on sul kõik korras?”

„Täiega haige tunne on. Ausalt öelda peaks voodisse heitma. Välja magama. Kuramuse klassikaline migreen!” Minu sunnitud naeruturtsatus kõlab nagu mootorratas.

„Sul pole enam tükk aega migreeni olnud,“ ütleb mees. „Viimati vist Londonis, kino juures, oli nii? Kas sul on rohud kaasas? Tabletid?“

Vahin talle otsa ja tunnen, kuidas süda hüppab, nagu oleks keegi piduri põhja lajatanud. Kaks aastat tagasi käis Lucas tööasjus Londonis – mingil arhitektuurikonverentsil, kuhu tema Prantsuse firma teda kord aastas saadab – ja mina sain temaga kokku juulikuu päiksesäras South Banki linnaosas, ning kinosabas hakkasid mu nägemisvälja keskel tantsima sakilised valgusjooned, nagu kutsumise peale ilmus ka tuim valu silmade taha. Tulime järjekorrast ära ja läksime Lucase kümnenda korruse hotellituppa, kus ma võtsin ülikangeid valuvaigisteid, mida ma alati käekotis kaasas kannan, ning heitsin magama, kardinad päikesevarjuks ette tõmmatud, Lucas aga töötas vaikselt minu kõrval, sülearvuti näole sinakat valgust heitmas. Kui ma mitu tundi hiljem ärkasin, pani mees mulle vannivee jooksma, hõikas läbi ukse televiktoriini küsimusi, mina aga karjusin talle vannis ligunedes vastuseid. Ja kui me pärast voodis lesisime ja üheksakümnendate televiktoriine vaatasime, toateeninduse kandik meie vahel, ainsaks valgusallikaks telekas, ütlesin ma talle, et tunnen praegu enam-vähem sellist kodutunnet, mida olen eluaeg otsinud. Ja temal on see meeles. Tal on see õhtu meeles nagu minulgi – nagu paljud meie koosolemised – ja ometi oleme nüüd siin.

„Tabletid on aiamajas,“ ütlen ma. „Mulle kuluks lihtsalt natuke puhkust ära.“

Lucas noogutab, silmad murelikult kissis. „Võtame siis arve. Aa…“ Ta haarab mööduval kelneril kergelt käsivarrest, palun vabandust, küsib, kas saab maksta. Loomulikult prantsuse keeles. Suurepärases prantsuse keeles, mida ta on püüdnud mulle algusest peale õpetada, naerdes selle üle, kui mu hääldus meenutas „Marseilles ära eksinud purupurjus Deirdre Barlow’d“, nagu ta sageli ütles. Aastate jooksul on mulle külge jäänud ainult kõige algelisem. Mitte midagi enamat.

„Luke, ma võin lihtsalt takso võtta.”

Lucas tõmbab lauba kipra, nagu oleks mu ettepanek täiesti mõeldamatu. „Nalja teed või? Ära jama, sõidame koju! Meil on terve nädalavahetus aega.”

„Aga… Marie,“ ütlen ma. „S-sa ütlesid, et ta jõuab magustoidu ajaks siia tähistama.“

„See on tühiasi, Em. Ma võin talle helistada.”

Tuuakse arve ja Lucas ulatab lehviku rahatähti, öeldes kelnerile, et tagasi pole vaja. Kaksteist aastat oleme kordamööda oma sünnipäevaeinete eest maksnud ning täna õhtul on Lucase kord. Ma ei tee välja vaiksest kurvast häälekesest, mis ütleb, et kui asjasse on segatud pulm, noorik ja murtud süda, siis ei pruugi minu korda enam tullagi.

„No nii.“ Lucas tõmbab tumesinise bleiseri selga ja sätib reväärid sirgu. „Hakkame minema?“

Noogutan ja ta ulatab mulle käe, kulmud kergitatud, tilluke naeratus huulil. Ja mina võtan ta käe vastu, sisimas jälle norgu vajudes. Sest mis mul muud üle jääb? Ma armastan teda. Nõustusin tema peiuneiuks hakkama, sest ma armastan teda. Oma parimat sõpra. Kes oli kunagi mu ainus sõber. Poissi, kes leidis neliteist aastat tagasi minu õhupalli ning ka minu, kõigi ebatõenäosuste kiuste, läbi vihma ja tormi ja üle mõõtmatu mere.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee