Abipolitseinik Marianne Ubaleht: arvasin, et selle ametikoha saamiseks peab olema suur ja tugev mees

Esimest korda kuulis Marianne (29) abipolitseinikest pronksiöö ehk aprillirahutuste ajal, mil mitmed tema sugulased abipolitseinike ridades tänavatele läksid. „Arvasin, et selle ametikoha saamiseks peab olema suur ja tugev mees. Umbes sarnane mõtteviis mind pikalt saatiski, et küllap ma pole ikka piisavalt hea.“

Sellest hirmust sai naine üle lõplikult siis, kui läks tööle PPA ridadesse ja politseitööd lähedalt nägi. „Siis taipasin, et kõik politseinikud on tavalised inimesed meie ümber, lihtsalt pisut erilisema sisemaailmaga.“ Marianne kinnitab, et just need inimesed on valmis alati teisi aitama, sest neil on suur süda ja tugev sisemine õiglustunne. „Tundsin, et tahan ka selline olla ja nii sündiski otsus proovida. Võtsin julguse kokku. Tuli välja, et abipolitseinik võib olla ka suur ja tugev naine,“ naerab ta.

Ent kuidas abipolitseinikuks saada? Esmalt tuleb vastaval kodulehel täita avaldus ja see teele saata – nii lihtne see ongi. „Avaldus ei võta tükki küljest ja kaotada pole midagi,“ kinnitab Marianne, et niivõrd palju leidub võimalusi, kuidas abipolitseinikuna abiks olla saab. Alates koolides lastega suhtlemisest ja lõpetades rahvusvaheliste jalgrattavõistluste eskordiga. Seega – pea kõigile leiab midagi, mida just neile teha meeldib.

Esimesed väljakutsed

Peale avalduse esitamist tuleb läbida kehalised katsed ja Marianne valmistus neiks kuu aega metsas jooksmas käies. „Tahtsin kindel olla, et kontoriroti võhm selle välja kannatab,“ muigab ta. Omal vabal valikul saab sooritada ühe kehalise katse. Kas 3000 m jooks – 25 minutit, 500 m ujumine – 16 minutit või 6000 m sõudmine sõudeergomeetril – 34 minutit.

Esimesed patrullid olid tagantjärele mõeldes siiski küllaltki hirmutavad. Samas ei mäleta naine, et oleks neil hetkedel ise kohutavalt närvis olnud. „Mäletan siiani väljakutset, kuhu läksin oma kahe lemmikpolitseiniku Viktori ja Priidikuga. Meile teatati, et ühe mehe korteriukse taga on võõras mees ja ähvardab teda. Hüppasin kohale jõudes autost välja ja sammusin reipalt trepikotta, kui Viktor mul vestikraest kinni haaras ja rahulikult tagasi tõmbas: „Kuhu sina, ilma relvata, nüüd jooksed? Sa ei tea, mis sellel ähvardajal kaasas võib olla!“

Ehk siis oli naine veel teenistusrelvata abipolitseinik, kuid indu ja tahtmist täis kogu maailma mured ära lahendada. Nii tormaski veidi mõtlemata pea ees väljakutsesse ning ei osanud ohtu esimestel päevadel kohe hinnata. „See mees võis meid ju tegelikult oodata ükskõik missuguse järgmise nurga taga noa, relva või kas või klaaspudeliga. Õnneks on meil tööl niivõrd lahedad politseinikud, kes hirmul ja segaduses abikaid alguses õigele teele suunavad.“

Üle viiesaja patrulli

Tänaseks on Mariannel patrullis käidud tunde üle viiesaja ja kogemustepagas kasvanud päris punnis paunaks. „Abipolitseinik saab esmase koolituse järel ametitõendi, vormi, väljaõppe teleskoopnuia, pipragaasi ja käeraudade kasutamiseks. Seega esialgu ongi abipolitseinik relvata,“ selgitab Marianne.

Relva kandmise privileegi välja teenimiseks tuleb näidata end patrullis eeskujulikust küljest, olla aktiivne. „Abipolitseinikele kehtib kord, et enne kui üldse mõeldakse sellele, et võiks sind saata relvakoolitusele, tuleb panustada sada tundi vabatahtlikuna. Seejärel tuleb õppida teooriat, läbida praktiline osa ja lasketest. Kõik samadel tingimustel, mis kehtivad politseinikele. Kui need lähevad hästi, saad õiguse teenistusrelvale,“ seletab Marianne pikka protsessi.

Juba teab ja oskab

Kui abipolitseinik saab relvakandmise õiguse, võib ta juba olla kahekesi patrullmeeskond teise politseinikuga. Ilma relvata abipolitseinik saab olla patrullautos kolmanda liikmena. Samuti saab abipolitseinik istuda politseiauto rooli, kui läbib alarmsõiduki koolituse ja sooritab eksami. „Alarmsõiduki juhtimine on üks vastutusrikkamaid ülesandeid politseitöös, sest korraga peab tagama väga paljude sind ümbritsevate liiklejate ohutuse. Ja mis kõige tähtsam, appiruttaja ei tohiks sattuda ise abivajaja rolli,“ rõhutab ta.

Abipolitseinikuna saab end täiendada veel ka 2. astme õppes ehk selle koolituse läbinuna saad endale iseseisva pädevuse. Koolitus annab veelgi põhjalikuma ülevaate ja sissevaate politseitööst ning valmistab abipolitseiniku ette selleks, et saaks koos teise abipolitseinikuga tänaval korda luua. „Siis olete tänaval üksinda, ilma politseinikuta ja peate teadma vastuseid küsimustele, lahendusi olukordadele, oskama korrektset nõu anda.“ Seda kõike Marianne juba teab ja oskab.

Ärevad olukorrad

Kuigi tasu pole abipolitseiniku töö eest ette nähtud, tunneb Marianne, et seda polegi vaja. „Abipolitseiniku palk on turvaline kodukoht ja vabatahtliku töö rõõm. Meist paljud teevad vabatahtlikku tööd veel teisteski organisatsioonides. Otsisin endale pikalt võimalust kuskile panustada, kuid harjumuspärased kohad ei tundunud minu jaoks piisavalt väljakutsuvad,“ on ta veendunud. Seetõttu pühendabki sellele aega niipalju, kui muu elu kõrvalt üle jääb. Keskmiselt kolm-neli korda kuus. „Alguses olin palju rohkem patrullis, ent vahepeal tuleb ka pisut rahulikumalt võtta,“ teab ta omast kogemusest.

Kuigi Marianne sõnul on sõna jõud politseiniku ja ka abipolitseiniku suurim relv, on ta sellegipoolest sattunud ka olukordadesse, kus sellest väheks jääb. „Kõige ärevamad on kahtlemata väljakutsed, kus teineteist on noa või mõne muu relvataolise esemega vigastatud, agressiivselt käituvad inimesed, kelle iga liigutus võib olla ootamatu. Ent mingil hetkel hakkas tekkima keerulise sisuga väljakutsele sõites hirmutava ärevuse asemel ootusärevus, et saaks ometi asi rahulikult ja kõigi jaoks turvaliselt lahendatud.“

Palju sõltub sinust endast

Mariannele meenub väljakutse, kus teatati, et kortermaja trepikojas lõi purjus mees koristajat. Kohapeal selgus naabrite jutust, et sama mees on varem korduvalt majaelanikke noaga ähvardanud. „Meie jaoks tähendas see kohe, et ohutase on märksa kõrgem. Läksime kahekesi, olime esimesed reageerijad ja selle mehe korteri ukse taha jõudes olid silmside paarimehega ja omavaheline mõistmine, edasise tegutsemise kokku leppimine väga olulised. Sisenesime korterisse, pidasime mehe kinni, keegi ei saanud viga,“ rõõmustab Marianne alati, kui sellised olukorrad rahumeelse lahenduse leiavad. „Olukorra ohtlikkus sõltub paljuski ka politseinikust endast. Kuidas sa situatsioone lahendada suudad,“ usub ta, et enamik politseinikke saab sellega igapäevaselt ideaalselt hakkama.

Imeline võimalus

Marianne tunnistab, et tema perekond suhtub abipolitseinikuks olemisse ikkagi teatavate reservatsioonidega. „Vanemad tunnevad uhkust, ent eks nad pisut muretsevad ka minu pärast,“ tõdeb naine, et politseinikud ja abipolitseinikud ei tea ju tegelikult kunagi, kas nad õhtul tööle minnes hommikul tervena koju jõuavad. „See risk tuleb võtta ja selle mõttega peab harjuma,“ teab ta, et kõik tiimist pingutavad selle nimel, et vahetus mööduks turvaliselt ja et nad ise igalt väljakutselt elusana tagasi tuleks. See kõik annab inspiratsiooni ka Marianne elukaaslasele, kes on tänaseks samuti abipolitseinikuks saamise avalduse teinud.

Praegu tunneb Marianne, et „päris“ politseinikuks ta siiski ei kipu: „Ära iial ütle iial, kuid neil päevil tunnen, et saan vajaduse riiki kaitsta ja inimeste ohutust tagada täidetud abipolitseinikutööd tehes.“ Samas on Eestis igal aastal mitukümmend abipolitseinikku, kellest saavad politseinikud. „See on imeline võimalus proovida ametit enne, kui seda kooli õppima lähed,“ soovitab Marianne kõikidele huvilistele.