Lugejakiri | Mees ei taha meie ühise elu jaoks sentigi kulutada! Sõbrannad õpetavad, et ma viskaks sellise puugi enda kodust välja (41)

„Oleme mehega üle aasta koos juba elanud, aga mees on majas ikka nagu hotellis. Tarbib, aga millegi eest maksta ei taha,” kurdab 35aastane Liisbet.

„Suhtlesime juba varem, aga koroonakriis pani mõttele, et miks me kokku ei võiks kolida. Mõeldud ja tehtud! Eks ta juba varem ööbis sageli minu juures või jäi suisa nädalaks. Mul on laenuga ostetud kodu ridaelamus. Ruumi jagub mulle ja minu lapsele, aga ka mehele ja tema lapsele eelmisest suhtest,” tunnistab Liisbet, et neil on kärgpere.

„Enda korteri üüris ta eelmisel suvel välja ja esimesed kuud maksis meie elamisarved. Pangale olen mina ise maksund ega tahagi, et ta sekkuks. Toidu ostab see, kes poes. Enam-vähem läheb pooleks. Aga kõik muu on minu õlul. Mul on hea palk ja midagi puudu ei jää, aga mida kuu edasi – tunnen ebaõiglust. Tema saab justkui kasumit, et ta minu juures elab. Sest tema korteril laenu ei ole, mistõttu üürist saadud tulu läheb talle niisama arvele.

Vahepeal häirib mind see, et ta rõhutab meie eraldi rahakotti ja elusid sellega, et mainib, kuidas temal ei olegi kohustust minu lapsele midagi teha ja maksta. Aga tema laps elab ka päris sageli meie juures. Mina küll seetõttu internetti kinni ei keera ega kehvemini süüa ei tee. Kui sööme väljas, siis arvestan tema lapsega ka. Kui käime mehe ja minu lapsega, siis võin vaid unistada, et ta võiks midagi minu lapsele osta. No polegi vaja, aga majapidamises võiks tema panus ka olla. Aitab küll remontida ja vajadusel aias, aga rahaliselt on suur null. Ei maksa makse, ei osta puhastusvahendeid ega taga teenust televiisorisse. Halb öelda, aga hakkab juba tunduma, et olen ühe puugi endale koju lasknud. Tõsi on, et järjest enam ka tülitseme raha tõttu. Mina heidan ette, misjärel tema õigustab, et ta ju minu majas ja talle ei jää sellest midagi. Telekast tahab filme tellida ja vaadata küll, aga maksta ei taha.”

Liisbet on mehele pakkunud erinevaid lahendusi. „Isegi seda pakkusin, et ma üürin ka enda maja välja ja leiame koos midagi ühist. Siis saaks ehk ka temale sobivalt kulud pooleks jagada. Aga ta ei taha. No saan ju ainult järeldada, et põgeneb kohustuste eest. Ma ei ole selleks oma elu ja tööga vaeva ju näinud, et lihtsalt üht meest elatada. Eelkõige ajabki närvi see, et ta on taktitundetu selles osas. Isegi restoranis maksame arve pooleks või teen seda enamasti mina. Tema põhjendab, et oleks võinud kodus ka pitsat süüa. Kui nüüd suhte algusele mõtlen, siis ta ka päris sageli tuli minu juurde käed taskus ja ei midagi kostiks. Ei lilleõit, pudelit veini ega miskit. Sõbrannad ammu juba ütlevad, et visaku ma selline puuk enda kodust välja. Aga ta oskab olla ka armas ja hoolitsev. Kas ma suudaks seda suhet niimoodi jätkata veel 10 aastat? Ütleksin, et isegi selle mõne armsa ja hoolitseva hetkega, et ei,” arutleb Liisbet, kuidas oma elu ja suhtega edasi minna.