Lugejakiri | Naise julm avastus: olin armunud ja uskusin meest, kes oli abielus mu töökaaslasega! (10)

„Eelmisel aastal tekkis mul koroonakriisi ajal kirjavahetus sümpaatse mehega. Ta ütles, et tal veel eelmine suhe pole lõpetatud, aga suund on teada, et nii see läheb. Suvel oli meie suhtlus vaiksem, aga septembrist muutus ta aktiivsemaks,” kirjutab Anne.

Enne jõule jõuti ka kohtumiseni. „Käisime jalutamas ja võtsime tanklast eine. Täitsa tore oli ja meie suhtlus arenes muudkui edasi. Toona väitis mees, et pärast jõule kolivad nad naisega lahku ja lapsed juba teavad muutusest. Esiti pidi mees minema oma ema juurde elama, et kevadel mingi uus koht leida. Nii olidki jõulud vaiksemad, aga pärast aastavahetust ootas ka mind ilus kingitus ja mees oli minu kodus palju sagedasem külaline. Pärast tööd venisid meie õhtud teinekord päris pikale. Ööseks ta siiski kunagi ei jäänud. Ütles, et tahab värskena tööle minna. Ja kui olime ka plaaninud, et jääb, siis unustas ta rõivad maha või oli mingi muu erand. Mäletan, et korra või kaks oli emale midagi lubanud. Ja mõnikord olid ka lapsed tema ja ta ema juurde tulnud, mistõttu jagasime küll voodit, aga mitte öid,” selgitab naine.

Anne sõnul näitasid kõik märgid, et suhte jätkudes võivad nad jõuda kooseluni. „Olime rääkinud, et tal polegi mõtet elamist vaadata, et vaatame suvel koos hoopis suurema,” avaldab ta.

Anne sõnul armus ta mehesse ära ja uskus kõike, mida talle räägiti. „Olin ju kolm aastat ilma püsisuhteta olnud. Eks olin naiivsem ja väga tahtsin seda suhet. Kõik muutus päevapealt. Mäletan selgelt, kuidas terve me tööseltskond maja ees ootas ja aitas kolleegil sünnipäevaks toodud kingitusi ja lilli hoida, kuni ta mees pidi talle vastu tulema. Ja siis ta tuli. Tema mees, kes minu arvates oli minu mees. Sekund jäi puudu, et oleksin ise tema poole tormanud. Olin teda nähes tõesti üllatunud. Tema mind alguses vist isegi ei märganud, sest meid oli mitu ja asju kah piisavalt. Ta ju ei osanud mind sealt leida. Mina teda ka mitte, aga tema tuli üksi ju meie suunas. Ma jäin vait ja lihtsalt põrnitsesin. Mehe pilk oleks pidanud ta naisele kõik reetma, aga ta asjatas oma kingituste ja kolleegide kallistamisega liialt. Ma ei valeta, kui ütlen, et see meie ühine mees oli näost totaalselt valge. Korraks tundus, et sinakasvalge. Ju ärevus ei lasknud rahulikult hingata. Ja nii nad läksid autosse. Ma sain tudisevatel jalgadel ka kodu poole minema,” kirjutab Anne.

„Terve tee meenutasin ja üritasin punkte kokku viia. Ma ei olnud mehele rääkinud firmast, kus töötan, vaid ainult ametikohast. Ja meie tema naisega olime erinevatel ametikohtadel. Tegu pole ka mingi nii erilise tööga, et meid saaks mõnest teisest firmast eristada. Nii ei tekkinud ju ka mehel mingit kahtlust, et naine ja armuke samas kohas töötavad. Ja ikka meenutan neid tema kirju... Kui vaid ta naine teaks ka meie seiklustest minu korteris...”

Anne hakkas kogu seda aega peas uuesti ja uuesti ketrama. „Siis meenusid lood, kuidas ta naine oli meil tööl rääkinud, et mees teeb tal pikemaid tunde tööl, et perele maja jaoks raha koguda. Nad olevat üle 10 aasta sellest juba unistanud. Ja neid tunde tegi ta minu juures. Okei – kraani tegi köögis korda ja aitas laiemat voodi tassida ja püsti panna, aga ülejäänud aja... Igatahes tuli vaikus me ellu. Ta ei helistanud ega kirjutanud terve kuu. Ma vaikisin ka vihast, aga tahtsin tegelikult temast kuulda. Ma olin ju valmis temaga ühte korterisse kolima ja perena elama. Eelmisel nädalal saatsin talle sõnumi, et tahan temaga rääkida. Vastust ei ole veel tulnud. Hing on katki ja kõik tundub lootusetu, aga samas loodan, et äkki ikka...”