Lugejakiri | Õnnetu laps: miks ema koju loomi veab, aga mind ei märka? (1)

„Hoidsin eelmisel nädalal sõbranna last. Juba väikelapsena oli ta hästi elav ja suhtleja. Praegu on ta juba 14aastane, aga midagi temas näis olevat katki. Ta oli mitu päeva minu juures ja viimasel päeval avas ta oma muretseva hinge,” kirjutab Hanna.

„Laps rääkis, et ta ema tassib järjest ühe uusi ja uusi loomi koju, aga tütre jaoks aega ei jagu. Ta ema on ka väga aktiivne ja aastaid aidanud hüljatuid ja hädas loomakesi, aga nüüd saan ta tütre jutust aru, et asi on käest läinud. Neil olevat kodus seitse kassi, kaks papagoid ja lisaks aias veel nende enda kaks koera. Sel nädalal pidid juurde tulema veel pesakond rotte. Ja nad elavad küll enda majas, aga tütre sõnul pole enam ruumigi inimeste jaoks, sest igal pool on ase või ala loomadele,” kirjeldab naine kuuldut.

„Miks ema mind ei märka?“ küsis teismeline, kes Hanna juures peatus.

„Ma ei osanud tõesti esiti vastata, aga laps oli siiralt õnnetu. Eks ta tunneb puudust tähelepanust, aga ka oma nurgast, kuhu vajadusel pugeda. Praegu käivad neil huvilised loomi vaatamas ja sõbranna tütar tunneb, et privaatsust pole. Kaks kassi on ka tema tuppa pandud, sest kõik loomad omavahel ei klapi. Ma tunnen, et pean vist sõbrannaga rääkima, kuigi ta tütar palus, et ma ta emale ei räägiks. Ta ütles, et ei taha oma ema enda muredega koormata, aga selleks ju emad ongi. Ei taha teiste eraellu sekkuda, aga mäletan, kuidas tudengitena ta kunagi ühikas kassidega vahele jäi. Sealt kolis ta peagi sõbra juurde elama ja võttis kassid kah kaasa, aga ma täitsa mõistan ta tütart. Ema on ka väga tore, aga kirglik loomade ja elu suhtes. Ja eks see õige suund ole lihtne kaduma, kui näed abituid karvapalle, kes ise kuidagi siin ilmas hakkama ei saa,” leiab Hanna.

Mida teeksid sina, kui sõbranna tütar sulle oma mure usaldaks?