„Võiksin öelda, et tegu on novellikoguga, et lugusid on kokku seitse ja nad kõik algavad mina-vormis, aga ma ei näe seda niimoodi. Minu jaoks ei ole need lood ja veel vähem tegelaskujud, need on inimesed. Päris inimesed.“ Just selliste sõnadega iseloomustab Prantsuse kirjanik Anna Gavalda oma uusimat novellikogu „Mõrad turvises“.
Ma ütlen nüüd midagi sellist, mida raamatu puhul ei tohiks teatavasti kunagi öelda – mind võlus ainuüksi „Mõrad turvises“ (Rahva Raamat, 2021) kaas. Minu sügavamõttelised loomepuhangud jäävad juba ligi kümne aasta tagusesse aega, mistõttu on mul üsna raske seletada, mis mind selle kaane puhul siis ikkagi niivõrd paelus. Eks vaadake ja otsustage ise.
Kirjastaja, tõlkija ja toimetaja René Tendermann on väga kaasahaaravalt Gavaldast ja tema värskest raamatust kirjutanud Rahva Raamatu blogis, mida soovitan lugeda kõigil, kes naise teosega esmakordselt tutvust teevad (nagu mina).
Minu alatihti nukravõitu hingele oli „Mõrad turvises“ nagu mesi. Kõikidel tegelastel on justkui omad võitlused, mida nad avameelselt jagavad – raamatus kohtub lugeja nii noore Ludmillaga, kellega suudavad samastuda kõik, kes jätavad tükikese oma südamest igale inimesele, kellega nad on saanud kirge jagada („Kindlasti oli mul tahes-tahtmata juba valus, täitsa kindlasti. Kui inimene ajab su naerma, siis sa võid seda ju eitada, aga süda on juba omadega pees.“), aga ka näiteks Jeaniga, kes peab läbi elama mitme lähedase surma enne, kui ta ellu taas päiksekiir murda saab.
Aga ega kogu raamat pole hala! Tegelaste eludes on ka toredaid ja vahvaid hetki, mis toovad naeratusegi suule. Ja kui lugeja ei oska raamatust võtta kaasa midagi muud, siis ehk oskab ta edaspidi hinnata asjade ja inimeste juures rohkem pisidetaile.
Kui tunned, et tahaksid vahelduseks näha prantslaste hinge, on Gavalda koos oma tegelastega sulle sellel teekonnal imetoredaks kaaslaseks.
Kommentaarid (0)