Inimesed

Fantoom voodis ja jälitav õhupall: Nõid Nastja räägib tõestisündinud õuduslugusid enda elust 

Verni Leivak, 28. mai 2021 20:00
Nõid Nastja Nõid Nastja kodanikunimega Anastassia Perevoztšikova.Foto: Erki Pärnaku
Elu veeretab seletamatuid lugusid isegi arbujate teele. Nõid Nastja, kodanikunimega Anastassia Perevožtšikova, meenutab alles paari aasta eest aset leidnud kahte lugu.

Neoonpunane õhupall
Kindlasti on paljud lugenud Stephen Kingi menuteost «See» või vaadanud sama linateose ekraniseeringuid. Ja kahtlemata on neil meeles kurjakuulutav õhupall, vahel ka palju õhupalle, mis aeg-ajalt millestki pahaendelisest teada andsid.
Mul oli toona keeruline eluperiood. Äsja oli surnud mu jumaldatud kass Arnold, palju argimuresid tekitas käimasolev korteriremont ja abikaasaga polnud ka suhted just parimad.
Oli juba hilja, pisut puudus keskööst, lebasin voodis, kuid ei maganud veel. Tuled olid kustutatud, ainult akendest immitses tuppa tänavavalgust. Esikuuks oli avatud.
Äkitselt tundsin, et midagi on viltu. Pöörasin näo ettevaatlikult sinnapoole, kust tundus, et seal midagi on, ning märkasin esikus, kohe esikuukse juures rippumas punast, õigemini roosakaspunast õhupalli. Läbimõõt võis sel olla umbes 30 sentimeetrit – seega üsna suur. Tundus, et selle sees peitus justkui midagi elektrilist ja punane värvus oli väga külm, meenutas neoonreklaami. Nägin, et pall on seest tühi.
Mul on elus päris palju erinevaid nägemusi olnud. Olen näinud oma lahkunud kass Arnoldit, kes justkui hüppas mulle rinnale tampima, vanaisa, kes ilmutas end samas korteris − ma ei tundnud kunagi hirmu. Pigem suhtun sellistesse asjadesse üsna külmalt, mulle on see tavaline asi.
Nüüd valdas mind kohutav õud. Tundus, et õhupallist lähtub mingisugune kirjeldamatu oht. Tunnetasin ebasõbralikkust, isegi vaenulikkust, ehkki pallil polnud silmi ega nägu.
Ühel hetkel hakkas õhupall esikuukse juurest aeglaselt minu poole liikuma. Lennanud vaikselt mu lähedalt mööda, jäi korraga toanurka tumba kohale õhku rippuma. Seda märgates lülitasin kohe laelambi põlema ja nägin, kuidas pall visisedes tühjaks läks ja õhku hajus.
Mind tabas kirjeldamatu šokk – see läks üle alles kolmandal päeval.
Kui algul arvasin, et pall võib olla kuidagi seotud tulnukatega, siis asja lähemalt uurides selgus, et pigem mitte. Helenduvad õhupallid võivad olla eri värvi, kuid külm punane pidavat olema täis kõige negatiivsemat ja ohtlikumat energiat. Kui arutlesin omaette, miks see just minu juurde tuli, jõudsin järeldusele, et minult sooviti – tegu on olenditega mitte meie maailmast – energiat võtta. Olin oma raskel eluhetkel neile ilmselt kerge saak.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee