Tsässon. Tsäss-mis? Tsässon on väike õigeusu külakabel, setode palvemaja. Sõna õigeks hääldamiseks tuleks keel kergelt pehmeks teha. Püüa öelda vene aktsendiga, mitte kangelt põhjaeestikeelsena. Võib-olla teeb sõna hääldamise lihtsamaks see, kui tead sõna päritolu: seto keelde on see tulnud vene keele kaudu – sõnast часовня, mis omakorda tuleb sõnast час (vn ‘tund’).
Tsässonad on kogu õigeusu kultuuriruumi lahutamatu osa. Kui me luterlike või ateistlike eestlastena ei oma kabelitega erilist sidet, siis Setomaal on tsässonad kohalike jaoks olulised märgid maastikus ja tähtsad kokkusaamiskohad. Tsässonaid on alati ehitanud külarahvas ise, omal soovil ja jõul, mitte kiriku eestvõtmisel. Enamik palvelaid on ehitatud puust ja peegeldavad hästi piirkonna rahvalikke arhitektuuritraditsioone läbi sajandite, kuna valdavalt on need ka üsna vanad – Mikitamäe vana tsässon on Mandri-Eesti vanim säilinud puitehitis!
Väliselt näeb üks tsässon välja nagu lihtne ristpalkidest ait või saun. Sageli jäävad need tagasihoidliku välisilmega hooned maastikus või külapildis märkamatuks, on nad ju ka üsna väikesed. Ometi on midagi, mis kindlalt tsässonat mis tahes muust hoonest eristab: see on rist katusel. Tsässonaid näed siis, kui oskad vaadata.