Lugejakiri | Õde vennaga tülis: ema tuhka ma põllule ei puista! (3)

„Meil on vennaga tehtud maad ja varad pooleks. Kunagi oli meie vanavanematel suur kodutalu ja maa. Nemad on juba teises ilmas, aga sel aastal suri meie ema, kes samuti ootab krematooriumis urnis. Meie mure pole selles, et ei leiaks aega, vaid meie vennaga madistame selle üle, kuhu see urn maetud saab,” kirjeldab Merike teda saatvat muret.

„Vend tahab ema tuha puistata meie majade vahel asuvale põllule. Mina tahan ema matta isa kõrvale surnuaiale. Ema ei maininud iial, et tahaks kodutalus õuele või põllule saada. Ikka olen kuulnud teda rääkimas, et kunagi saab jälle abikaasa kõrvale. Ja kuidas me peaksime kündma kartulipõldu, kui oleme sinna ema tuha puistanud?! Arusaamatu plaan on mu vennal! Ma ei võtaks ega sööks iial sealt ühtegi kartulit. Oleks siis veel eraldi soov emal, et mingi puu juurde või miskit, aga põllule! Ja ega ma ei poolda ka hoovi või aeda tuha puistamist või matmist. Minejad vajavad oma rahu ja ruumi,” leiab Merike.

Praegu vend ja õde omavahel peaaegu ei suhtlegi.

„Ainult hädavajalikud kõned. Meil on põld ikkagi ühine ja ka suuremad tööriistad, mida kevadel vaja kasutada. Aga matmisest rääkides on meil tüli kohe majas. Ma täiesti mõistan selle naise ahastust, kes kirjutas ja oma memme pärast muretses. Ka mina tahaksin, et mu ema hing leiaks rahu,” on Merike veendunud, et kodutalus olevale põllule ta oma ema tuhka laiali ei lase puistata.