Foto: Tiina Kõrtsini
Kultuur
15. mai 2021, 12:00

LUGEMISSOOVITUS | Ole sindrima hakkaja. Kui tahad midagi teha, siis tee

Sama mõte läbib kogu raamatut. Sõnastus ja elulood küll varieeruvad, kuid mõte sellest ei muutu. „Reeglina tunduvad asjad palju raskemana ja hirmuäratavamana neid läbi arutades kui siis, kui tegutsemise hetk käes on,“ kirjutas Alexandra David-Neel, kes esimese valge naisena suutis kerjuseks maskeerunult 1924. aastal keelatud linna – Lhasasse – pääseda.  

„Ära nämmuta, mine,“ võtab sama mõtte lühemalt kokku raamatu „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“ (Varrak 2020) autor Mia Kankimäki. „Ole sindrima hakkaja. Ära hooli teiste arvamustest ja kui tahad reisida, siis mine,“ kirjutab soomlanna kümne eri sajanditel ja eri maailma otstes elanud naise näitel. Ning loobudes tulusast ametist on seda ka ise teinud (Kankimäki elumuutvast matkast rääkis tema 2018. aastal ka eesti keeles ilmunud raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“).  

Kuigi autor nimetab oma viimast raamatut osalt reisikirjaks ja osalt elulooraamatuks, mõtlesin mina seda lugedes öösiti hoopis seal välja toodud öönaiste nõuannetele. Ei, kindlasti pole see eneseabiõpik (või kust ma tean, kui neid kunagi lugenud pole), aga Kankimäki detailsete ja teravmeelsete reisikirjelduste ning toonaste reeglitega risti-vastu käivate elulugudega polsterdatud tõdemused ärgitavad ehk ennastki vähe krapsakamast küljest nägema. Juba viidatud Alexandra David-Neel uuendas veel saja-aastasenagi oma passi, sest planeeris reisi Aasiasse või vähemalt Berliini, et Saksamaal oma reumat ravida (kahjuks ta küll veidi enne 101. sünnipäeva suri). Ja kuigi Ida Pfeiffer läks oma esimesele reisile alles 44-aastasena, jõudis ta teha maakerale kaks tiiru peale ja kirjutada reisiraamatuid, mis tõlgiti seitsmesse keelde. Oma kahe ja poole aasta pikkusele ümbermaailmareisile asudes oli juba 48-aastane. Selline plaan ei sobinud naisele ega passinud see ka tema vanuses – üldise arusaama kohaselt olnuks tal juba paras aeg rahulikult vanaduspõlve pidama hakata. Ära hooli teiste arvamustest, leidis Ida ja praktilise inimesena lõikas juuksedki enne sõitu lühikeseks – mis sest, et toona võis lühikesi juukseid näha ainult vanglas ja vaimuhaiglas. Tühja sellest, et sul raha pole. Hoia kokku! kõlas vaese Viini „vanaproua“ järgmine reisireegel. Ja see töötas edukalt, sest 53-aastasena suundus Ida oma teisele ümbermaailmareisile, seekord vastassuunas. Ja kindla plaaniga kohtuda Sumatra saarel inimsööjatena tuntud bataki hõimuga!     

Alexandra David-Neel oli 55-aastane, kui asus kerjuspalveränduriks maskeerunult koos noore mungaga ligi tuhande kilomeetri pikkusele jalgsimatkale ning eksles talvisel Himaalaja mäetikualal neli ja pool kuud. Kuna varustus oli minimaalne, tuli lumetormis kehatemperatuuri tõsta meditatsiooni abil ning mõningate allikate väitel hoidnud ta end liikvel homöopaatilise strühniiniga. Õppides tiibeti ja sanskriti keelt, oli matka ettevalmistusteks kulunud kloostrites 13 aastat, aga andnud ka ainest enam kui 30 raamatule ja 1927. aastal ilmunud reisiraamatust sai kultusteos mitmeks aastakümneks. 

Sindrima hakkaja oli ka seni vaid Londoni külje all oma haiget ema voodiveerel valvanud 29-aastane Mary Kingsley, kellel pärast vanemate surma Tenerifele kosuma sõites tekkis idee järgmisel korral juba Lääne-Aafrikasse suunduda. Maryt ei heidutanud, et 85% seal reisinud valgetest toona kas suri või naases koju sandina ning 1893. aasta augustis asuski naine teele. Laeval kuulis ta, et Aafrikas rännates olevat alati põhjust üht korralikumat rõivakomplekti kaasas kanda – mitte piduliku õhtusöögi, vaid omaenese matuste puhuks (õnneks oli ta vähemalt testamendi ära teinud). Ning lisaks palavikule ja malaariale ootavat teda džunglis Portugali sügelised, paised, leemendavad haavandid, parasiitide põhjustatud tõved, unitõbi, kollapalavik, koolera ja rõuged (oma teisel Aafrika-reisil Mary Kaplinnas tüüfusesse ka suri). 

Mary kirjutas oma reisidest kaks tabavatest teravmeelsustest kubisevat raamatut ja ka suurem osa tema kogutud kaladest ja roomajatest oli nõutud kaup. Vähemalt kolm kalaliiki said tema järgi ka nime. Sama haruldased kui tema toodud kalad olid eurooplastele, tundus ta ise aafriklastele. Paljud kohalikud polnud kunagi valget inimest näinud, rääkimata valgest naisest, ning kutsusid valgesse pluusi ja pahkluuni ulatuvasse seelikusse riietatud Maryt otsekui oma silmi uskumata visalt härraks, sir.   

Need on ainult kolm maadeuurijat, aga tegelikult on raamatus kümme täpselt sama värvikat ja inspireerivat naist, kes polnud nõus – tsiteerides Kankimäkit – vaid vaaritamise vangiks jääma. 

Kes vaatas hiljuti „Kahte kanget Tansaanias“, siis raamatuski tegutsevad sealkandis kaks kanget. 1914. aastal jõudis Keeniasse Taani kirjanik ja paruness Karen Blixen, täpselt sada aastat hiljem suundus Kareni jälgedes Aafrikasse ka Mia Kankimäki. Soomlanna alustades oma retke küll pigem Margna ja Jõekalda jälgedes ehk naaberriigis Tansaanias ning küllap tekitavad tema eneseiroonilised safarikirjeldused lugejaski vastupandamatut soovi kõiki neid lõvisid, elevante, krokodille ja kaelkirjakuid oma silmaga näha. Kes on lugenud Karen Blixeni raamatut „Aafrika äärel“ või mäletab 1985. aastal linastunud samanimelist filmi (peaosas Maryl Streep), saab aru, mis saja aastaga savannis muutunud on. Või Kareni kunagises kohvifarmis Nairobi lähistel.   

Raamatu kolmandas osas rändab autor Itaalias, täpsemalt oma öönaiste linnades Roomas ja Firenzes ning kolmele keskaegsele naiskunstnikule keskendudes saab tema põhiliseks palverännuobjektiks maailma vanim kunstimuuseum – Uffizi galerii. Samas maalib ta ka värvikaid pilte elust linnas neli-viissada aastat tagasi. Näiteks peened inimesed teadsid, et vesi levitab baktereid ja juba ainuüksi näo pesemine halvendavat silmanägemist ja tekitavat hambavalu. Aga välimuse eest hoolitsesid naised siiski usinalt. Näiteks juukseid blondeeriti seguga, mis koosnes sidrunist ja uriinist, olgu siis hobuse või enda oma. Ja pissisegu peas, istuti siis kuude kaupa palazzo’de katusel palava päikese käes.  

See-eest tänasest Itaaliast – nagu ka Tansaaniast – on üht-teist Kankimäki kogemustest kõrva taha panna toiduhuvilistel.  

Kui minu jutt tekitas huvi isepäiste maailmarändurite ja kunstnike vastu või tundub, et ehk peaks ennastki vähe krapsakamast küljest vaatama, siis ära nämmuta, vaid hangi raamat ja hakka lugema. Ehk tekib sinulgi (nagu autoril Tokyo psühhiaatriahaiglas elava kunstniku Yayoi Kusama üht pilti vaadates) tunne, nagu lastaks vedelat inspiratsiooni sulle süstlast otse veeni.