Kultuur

LUGEMISSOOVITUS | Krimikirjanik Katrin Pauts paljastab oma esimeses novellikogus tavainimeste väikesed nurjatused 

Katharina Toomemets, 1. mai 2021 12:00
Katrin Pauts "Tallinna tume" (ja kirjandushuviline Süsi)Foto: Katharina Toomemets
Krimikirjanikuna end rahva südametesse kirjutanud Katrin Pauts on kaante vahele saanud oma esimese novellikogumiku "Tallinna tume", millesse on kokku pannud lood tavaliste inimeste väikestest nurjatustest. Okei, raamatut lugenuna ütleks pigem, et suurtest nurjatustest. 

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Lumimari unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Lumimari pildid kohati suisa dokumentaalsed.

Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu.

Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel.

Raamatut lugedes võiks läbivaks märksõnaks olla: "Mida?", sest just seda küsimust küsisin ma endalt pea iga loo lõpus. Ja vaatasin mõnda aega lakke, mõeldes, et mida ma nüüd siis täpselt lugesin. Ja seda kõike kõige paremas mõttes. Kui mõnele lugejale võib tunduda, et mõni novell algab ehk suurema pauguta, siis võid kindel olla, et novelli lõpus käib pauk. Ja isegi mitu. Päris tihti on kahju, et tegelaste sisse veel rohkem ei mindud ja lood nii lühikeseks jäid. Aga eks see ju ongi novelli mõte - olla lühijutt. 

Lisaks põnevusele pakub teos ka mõnusat äratundmisrõõmu Tallinna elanikele. Novellid on jaotatud erinevatesse linnaosadesse ning kindlasti tunneb iga mainitud linnaosa elanik ära mõne endale lähedase koha - näiteks kohviku Kadriorus või vaateplatvormi vanalinnas. 

Muidugi ei saa mainimata jätta Lumimari illustratsioone, mis on ägedad ja panevad loetu ka visuaalsesse vormi. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee