Foto: Rahva Raamat
Kultuur
8. mai 2021, 12:00

LUGEMISSOOVITUS | Kas suudaksid ette kujutada elu, mille puhul sa ei tea, millal avaneb järgmine võimalus normaalselt süüa saada, päevavalgust näha või ahelatest pääseda?

Ole nii tugev kui tahad, kuid kohutavad mälestuspildid lapsepõlves läbielatust ei jäta sind ka täiskasvanueas. Kas ja kuidas on võimalus aga lastel, kes on elanud jälestusväärsetes tingimustes, oma deemonitest vabaneda?

Abigail Deani debüütromaani „Tüdruk A“ (Rahva Raamat, 2021) peategelase Lexi (keda avalikkus teab rohkem Tüdruk A nime all) esimesed 15 eluaastat möödusid kohutavates tingimustes – ta elas koos oma õdede-vendadega räpases majas, kus neil lubati süüa ja pesemas käia haruharva, isa vägivaldsus oli sama tavaline kui normaalses peres vanemate embused ning viimased kuud möödusid suisa ahelates.

Kui Lex ühel päeval kodust põgenema sai, muutus nende kõigi elu jäädavalt. Ema surma järel peab nüüdseks juba täiskasvanud ja New Yorgis uut elu alustanud naine aga tagasi Inglismaale minema, sest ema pärandis on kirjas, et just Lex peab enda õlule võtma majaga seotud edasised käigud.

Kodumaale naasmine toob endaga kaasa aga traagilisi mälestusi nn õuduste majas juhtunud asjadest. Kuigi kõigile lastele anti pärast kõige ilmsikstulekut võimalus uut elu alustada, on siiski midagi, millel Lex pole suutnud siiani minna lasta.

„Tüdruk A“ on lugu, milles kirjeldatu jääb lugejat painama veel pikalt. Soovitan kõigil trillerhuvilistel teose läbi lugeda enne, kui sellest sari ilmub (mille tegemiseks juba läbirääkimised muide käivad).