Lugejakiri | Ema on matmata, sest võitlus hauaplatsi pärast ei rauge (18)

„Ema suri ja matusetalitus sai krematooriumis peetud. Leppisime kokku, et matame ema kevadel. Nüüd tõusis teema uuesti üles, aga meie komistuskiviks õega on hauaplats. See oli senini olnud ema nimel, aga nüüd peab keegi meist selle enda nimele ja vastutada võtma,” kirjutab Siiri.

Õdede mure seisnebki selles, et kes hauaplatsi enda nimele saab.

„Meil on sinna maetud ka vanaemad ja vanaisad. Mind esiti ei huvitanud, et kumb platsi saab, aga siis hakkas õde rääkima, kuidas tema laseks end mehe ja terve perega sinna matta ja mina võin ju kunagi end lasta matta abikaasa sugulaste sekka. Mu mees on pärit teisest Eesti otsast – miks ma peaksin end oma laste elukohast sadade kilomeetrite kaugusele matta laskma? Õde ajas oma joru väga kiuslikult edasi. Isegi mu ettepanek, et mahuksime vajadusel ka kõik sinna ära, sest tegu tõesti suure platsiga – ta ei teinud seda kuulmagi! Nüüd ongi seis, et me ei saa ema tuhka maha matta, sest kempleme õega hauaplatsi üle,” kurdab Siiri.

Naise sõnul näeb ta õde ainult ühte lahendust, et plats peab ainuisikuliselt tema nimele saama.

„Tema viimaseid väljaütlemisi arvestades pelgan, et sellega nõustudes ei tohi ma emale hauale varsti ka ühtegi lille viia. Kas asi võib olla värskes leinas või milleski muus, aga ma ei saa oma õde praegu usaldada. Häbi on sugulaste ees, et ei oska endiselt öelda, millal toimub urnimatus, sest kempleme hauaplatsi pärast.”